Uus algus

Umbes aasta tagasi keerasin oma elus uue lehekülje ja alustasin blogipidamist ja võõral maal õnneotsimist. Õnne küll ei leidnud, aga sain teada seda, et parim paik maailmas on kodus omade keskel. Ka alles mõned nädalad tagasi sain Soomest telefonikõnesid pakkumisega taas sealses toitlustuses ennast rakendada ja mis kõige huvitavam – ka minu eelmise talve tööandja kutsus mind tagasi, aga ma peaksin olema enesetapja kui ma sinna tagasi läheksin. Lihtsalt see kutse üllatas mind. Ma ei oodanud seda, sest me ei saanud kindlasti mitte südamesõpradeks ja mingeid lubadusi me üksteisele lahku minnes ei andnud. Ju neil pidi siis ikka sitt leivakotis olema kui nad lootsid, et ma tagasi tulen. Või oli vaja köögipõrand ära pesta, mida ma viimati aprillikuus tegin? Mida iganes. Laidi küsis mõni aeg tagasi mu käest, et millise summa eest ma oleksin nõus Soome tagasi minema. See oli hea küsimus, sest ma ei olnud sellele mõelnud, kuid ma ei pidanud kaua mõtlema – sellist summat ei ole olemas! Sellist summat, mille eest ma oleksin nõus tagasi minema (näiteks 10 tuhat kuus), ei maksa keegi ja väiksem summa ei ole seda valu ja vaeva väärt.

Ja nii keerasingi oma elus uue lehekülje. Oktoobrist alates olen rakendatud ühte Tartus tegutsevasse toitlustusteenust pakkuvasse väikesesse ettevõttesse ja see tundub olema just see, mida ma teha oskan ja tahan. Toitlustusteenus on minu meelest eestikeelne vaste inglisekeelsele sõnale catering. Enne seda olin aga suutnud käima lükata oma massaažisalongi, mille tegemist olin mõelnud juba mitu aastat ja selleks sobivat ruumi otsinud. Leidsin sobiva ruumi ja otsisin üles vanad kunded, andes neile teada, et olen taas olemas. Vaikselt on nüüd asi tiksumas ja ülesmäge liikumas. Toit ja inimkeha vajavad mõlemad südamega ja hoolitsevat suhtumist ning ju siis nendel tegevustel on omavahel seos. Üle hulga aja tunnen hommikul rõõmu ärkamisest ja tunnen soovi minna ja teha asju mida ma oskan ja mis mulle meeldivad. Nii lihtne see ongi! Meenuvad aastatetagusid öised hirmuhigised ärkamised mõttega, et hommikul peab jälle SINNA tööle minema ja äkki on juhtunud nii, et see hoone on ehk maha põlenud, et SINNA MITTE minna. Päris kohutav, kas pole?

Ma arvan, et olen juba piisavalt vana ja piisavalt tark, et teha oma valikud, et mida ma teen, mida teha tahan, kellega suhtlen ja kellega suhelda ei taha. Elu on lill! Või nagu kikkapuu – sama rõõmus ja värviline. 🙂

Jällelugemiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s