Kultuuri nautimas.

Eks ma olen pidanud sisse ahmima kõik selle, mis poole aasta jooksul saamata on jäänud. Laidi on piletite näol hoolitsenud selle eest, et kõik mis vaatamist vääriks, ka vaadatud saaks. Kas see aga just naudingut pakkunud on, on iseküsimus. Aga kõigest järjekorras. Samas luban, et püüan ka ise “kultuursem” olla ja kirjavahemärkide, eelkõige komade, panekul hoolsam olla, et tähelepanelike lugejate kriitika ikka asja ette läheks. Samas on tore, et tuleb tagasisidet ja olen selle eest väga tänulik. Kriitika peabki olema konstruktiivne ja pakkuma lahendusi, mitte niisama lahmiseks kujunema. Eks järgnevatki võib kultuurikriitikaks pidada, ehkki kas ma just lahendusi pakkuma hakkan.

“Pikk päevatee kaob öösse”

Vanemuise etendus. Iirlane Eugene O`Neill on autor, Üllar Saaremäe lavastas. Tuntud ja tunnustatud näidend, kuid…

Eelkõige sai mindud sellepärast, et mängivad mõlemad Kaljujärved – Hannes ja Rasmus. Näha elus isa ja poeg olevaid mehi koos ka ühel laval mängimas, jäi paraku seekord nägemata, sest Rasmuse asemel mängis Reimo Sagor. No polnud ka paha, aga kui sa ikka ootad magustoiduks kirssidega torti, kuid selle asemel tuuakse pannkook, siis on pettumus küll. Aga see selleks. Tegelikult juhtus aga see, et peale esimest vaatust vaatasime Laidiga teineteisele otsa ja ilma sõnagi vahetamata võtsime suuna garderoobi poole. Vot see on abielu ja üksteisemõistmine! Me mõistsime ilma sõnadeta, et me ei taha seda karjumist, lõugamist, sõimamist enam kauem vaadata. Erilist vahet pole, kas vaadata 1912. aastal Ameerikas elavas iiri perekonnas või praegu Eestis toimuvat – üks taplemine ja sõimlemine ühtemoodi. Võib-olla see näitabki O`Neilli geniaalsust ja universaalsust, et samad probleemid on aktuaalsed ka tänapäeval – alkohol, narkootikumid, raha, valetamine ja varjamine. No ei olnud tore! Täpselt sama asja näeb tänapäevases võtmes meie igapäevaelus ümberringi. Tuleb öelda EKRE ja kohe hakkab pihta. Meil jäi igatahes see etendus lõpuni vaatamata. Las ta olla! Läksime nautima elu helgemat poolt – lapselast hoidma. See on elu püsiväärtus.

“Tõde ja õigus”

Film muidugi. Kuna olin kodutöö kenasti ära teinud ja raamatu uuesti läbi lugenud, siis olid tekkinud teatud ootused ja need said kuhjaga täidetud. Ilmselgelt on tegu eesti filmikunsti tippteosega ja alles seejärel tulevad kõik need Kevaded, Lotted ja Reliikviad. Võib-olla, et minu kodumaale tagasijõudmise emotsionaalne seisund oli veel nii õrn ja heldiv, kuid vaadates, ja filmi sisse minnes, oli kogu aeg klomp kurgus ja silmad märjad. Ja kogu aeg oli huvitav, kogu aeg juhtus midagi. Filmi tonaalsus oligi selline hall ja veidi sombune, ilma eriliste värvideta nagu meie minevik, kus orjapõli oli ohakane ja karjapõli kadakane, kuid see oli kõik nii tuttav, omane, lähedane, sest ju on see kõik meie, eestlaste, geenides ja rakumälus sügaval olemas ja Tanel Toom oskas selle kõik kenasti üles äratada ja pildikeelde panna. Hea töö! Kindlasti oli minu jaoks oluline ka see, et minu mõlemad pojad istusid samal ajal saalis mu kõrval, sest ka neil oli see film veel vaatamata ja nüüd oli hea võimalus seda koos teha. Kõik kokku oli elamus. Ma sain sellise emotsionaalse laksu, mis mõjub siiamaani. Positiivses mõttes.

“Surmkindlad asjad siin elus”

Viljandi. Ugala etendus. Lavastaja Andres Noormets.

Sai jälle töinata ja vaadata. Vaadata ja töinata. Läks hinge, puudutas ja pani mõtlema. Mõtlema, et mis siin elus on surmkindlad asjad, ja mis on kaduvad. Huvitav paralleel tekkis Tammsaare “Tõe ja õigusega”, sest mõlemas on ühiseks teemaks see, et me unistame ja loodame, et lapsed jätkavad meie alustatud tööd, võtavad üle meie põlluharimise ja roosiaia, kuid lastel on paraku teistsugused unistused ja soovid. Nagu Indrek ei jäänud isatallu põldu harima, vaid läks linna hobusevargaks õppima, nii läksid ka selles etenduses lapsed kõik oma teed koos kõigi oma probleemidega. Me vanematena võime ju loota, et lapsed jäävad igavesti meie juurde ja teevad teoks need meie unistused, millest me ise unistasime, kuid nii see kindlasti ei ole. Las neil olla oma tee ja oma soovid ja laseme neil minna. Sõltumata sellest, kes nad on või mida nad teevad, armastame me neid tingimusteta ja mitte miski muu ei loe. Igatahes väga hea etendus, väga head näitlejatööd, seda lihtsalt peab nägema.

“Once”

Tartu. Ugala külalisetendus Vanemuise teatrisaalis. Lavastaja Taago Tubin. Muusikal.

Nomaeitea. No ei olnud päris see, mida ma vaadata tahaks. Priit Võigemast oli selle etenduse algus ja ots, kõik ülejäänu oli selline, heas mõttes, rahvateater. Libreto võib ära seletada minutiga, laval oli see venitatud kahe tunni pikkuseks. Ei oska midagi arvata. Ju ma pole sihtgrupp. Muusika oli iseenesest hea, ehkki lõpuks tundusid kõik laulud suht ühesugused, nagu olekski vaid ühe looga tegemist, erilist hitti esile ei kerkinud ja kõrvu helisema ei jäänud. Rohkem selline minoorne soig, hala ja õnnetu armastus. Pealegi undas pea kohal prožektor ja sellest vähesest tekstistki sai suure pingutamisega aru. 30 eurot undava prožektori kuulamise eest oli paljuvõitu. Kas peaks Vanemuisesse kirjutama ja kurtma? Aga mis see ikka aitab, ehkki võib-olla nad siis enam ei müü sinna looži neid hirmkalleid pileteid.

“Rocketman”

Elton Johni eluloofilm. Paramount Pictures. 2019.

Ai see on hea! Oma esimese Elton Johni kasseti, topeltkasseti, ostsin Soomes 1991. aastal ja kuulasin seni kuni see venitama hakkas, sisuliselt ribadeks. Selle saatel sai elatud, oldud ja unistatud. Ja ega ta elust, tegelikust elust, tol ajal suurt miskit ei teadnud, alles selle filmiga saabus teadmine ja arusaamine. Keda tema muusika kunagi puudutanud on, peavad seda filmi kindlasti vaatama.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s