Kuhu kaovad kilod? Minu toitumiskava.

Tegelikult mingit toitumiskava polnudki. Igatahes on kerelt kadunud 20 kilo. 6 kuuga. Nüüd juba pea 3 nädalat kodus olles, olen suutnud kaalu säilitada ja veel paar kilo mahagi võtta. Nüüd juba teadlikult, eesmärgiga, sest suurim lollus oleks need õnnetud 20 kilo endale taas sisse õgida. Sõber Paul ütles meie viimasel kohtumisel enne minu ärasõitu prohvetlikud sõnad: “Tagasi tulles oled sale poiss”. Need sõnad läksid täide.

Tegelikult hakkasin märkama juba kuskil jaanuaris, et tööpükste püksirihma on vaja juba rohkem pingutada ja kuskil veebruaris panin tähele, et riided lotendavad kuidagi kahtlaselt seljas. Kaalu mul ju polnud, et ennast kaaluda. Märtsis ostsin poest mõõdulindi, sest vööümbermõõt on samuti oluline ja siis oli saadud numbriks 92 cm. Üle 94 cm pidi meeste puhul juba rasvumist näitama. Kaks ülejäänud püksirihma muutusid kasutuks, sest neis polnud piisavalt auke, et neid pingutada saaks ja mõlemad lihtsalt rippusid kasutult vööl. Seega sain need juba kohvrisse pakkida. Sangari kodulehelt ja mõõdulindi abiga sain selgust sellest, et kui seni olin kandnud päevasärki nr 42, siis nüüd sobiks nr 40. Siis lõi peas tuluke põlema, et miskit head on minuga, ehk siis minu 100 kilose kehaga, vahepeal juhtunud. Hakkasin analüüsima oma toitumist ja liikumist. Mis seal salata, sellises kaalus olin viimati ehk 8 aastat tagasi kui sai hakatud aktiivselt, isegi väga aktiivselt, tervisespordiga tegelema. Siis oli jalgratas pea igapäevane kaaslane, sadula jälg oli pidevalt tagumikul ja bodypump oli spordiklubis lemmiktreening, lisaks spinningule. Alustatud sai maastikurattaga, kuid sõbrad nakatasid mu maanteerattausku ja ilkumist teemal, et kaua sa seal mudas ikka müttad ja kartulivagude vahel sõtkud, et tule ikka maanteele meeste sekka ja saad valgete sokkidega peale trenni koju minna, oli juba küllalt kuuldud. Siis tuli maanteeratas. Parimatel päevadel näitaski kaal 80-81 kg, nagu ka praegu. Siis tuli see higi, vaeva ja raske trenniga. Kogu aeg midagi toimus, sõbrad ja seltskond olid fantastilised, Margiti trennid olid spordiklubis ülipopulaarsed ja selleks, et järgmisse trenni saada, pidi ennast kohe peale eelmise trenni lõppu regama. Kõik suvised nädalavahetused olime Laidiga kuskil Eestimaa metsade ja põldude vahel, sest kõik nädala sees teenitud raha tuli ju nädalavahetusel rattavõistluste korraldajatele viia. Ja nii kestis see aastaid. Igal kevadel olin ma 2-3 nädalat Itaalias, sest suviseks hooajaks pidi ju ennast ette valmistama. Ehkki võistelda pole mulle kunagi meeldinud. Start tekitab minus ilmselgelt paanikahäire-laadse tunde, pulss on punases, hingamine on muutunud õhu ahmimiseks, püüad küll hullult pingutada ja jalad tööle panna kuid ikka kuidagi edasi ei liigu ja kõik teised sõidavad minust mööda nagu kusevast kassist. Aga nüüd laskusin ma minevikuheietustesse.

Mida ma siis ikkagi tegin? Või tegemata jätsin? Kõigepealt muidugi kindlasti see, et tühjad kalorid alkoholi kujul ei kuulunud minu igapäevaellu. Jaanuari keskpaigast lõpetasin teadlikult suhkru ja magusa söömise. Kui esimestel kuudel olin ikka poest ka mõne kommipaki koju toonud, siis nüüd loobusin ka sellest. Poes käies nuumasin kommileti ees silma ja kaalusin mõtet, et mis need mõned Finlandia marmelaadikuulid, mis on minu ühed suured lemmikud, ikka teevad, kuid tahtejõuga ei ostnud. Ka lagrits jäi riiulile. Moosi küll küll ostsin. Saarioineni maasikamoosi, sest hommikuse pudru peale üks lusikatäis lihtsalt peab käima. Iga hommikusöögi lõpuks oli üks banaan. Jõulude ajal vitsutasin mandariine, hiljem apelsine ning kindlasti ka päevas üks õun, sest C-vitamiini pidi kuskilt saama ja toidulisandeid pole enam minu teema. Küll aga võtsin D-vitamiini. Kuskilt veebruarist hakkasin hommikuti jooma klaas vett koos poole sidruni mahlaga. Enesetunne oli hea. Uskumatult hea. Hommikusöögiks oli kas kaerahelbepuder või võileivad rukkileivast või muna keedetud või praetud kujul. Nisujahust hoidusin. Võileivad olid nagu võileivad ikka – rukkipala, toorjuustumääre, sink, Oltermanni juust, pasteet, kurk, tomat. Kui läksin tööle hommikusse vahetusse, siis sõin hommikusöögi 9 ajal, kui õhtusesse vahetusse, siis tund-paar hiljem. Ja mis seal salata, õhtuse vahetuse puhul see jäi tihti ka esimeseks ja viimaseks söögikorraks. Vahel juhtus, et sõin midagi kerget ka enne õhtusesse vahetusse minekut, kuid tavaliselt mitte. Kui aga olin hommikuses vahetuses, siis tegin midagi õhtusöögiks küll, sest ega ma tööl olles suurt midagi ei söö. Pole kunagi söönud. Laidi alati imestas, et tulen töölt ja lähen kodus külmkapi kallale. Tööl olles maitsed ja proovid, mitte küll kogu aeg, kuid siiski. Eks sealtki juba koguneb omajagu. Ja nii ta läks. Söödud toidu kogus üha vähenes. Lihtsalt ei tahtnud. Polnud vajadust. Samas ma ei näljutanud ennast. Sellist olukorda polnud, et on jube nälg aga hoian hammastega ennast padjast kinni, et mitte kööki minna ja endale midagi suhu pista. Kuulasin oma organismi ja kui ta küsis süüa, siis seda ta ka sai ja ma leian, et see on mõistlik. Kunagi, kui praeguseks “kurikuulus” O-ga algava perekonnanimega isehakanud toitumisnõustaja (kelle-nime-ei-taha-suhugi-võtta) oma toitumiskava müüma hakkas, siis tellisin tutvustava 1 nädala kava (tasuta) ja see oli rohkem kui üllatav, sest selle järgimiseks oleks pidanud ennast töölt koju jätma ja kaalu langetama hakkama, sest millegi muuga tegelemiseks enam aega poleks jätkunud, kuna toitumiskava nõuab pidevat toiduvalmistamist. Siis veel see hullumeelne toidukordade arv, et kolm põhitoidukorda ja siis sinna vahele veel vahepalad. Ma saan aru. et see on sel juhul kui sa oled bodybuilder ja kasvatad lihast, kuid tavainimese jaoks on see ilmselgelt liig. Aga lollidelt tulebki raha ära võtta ja kes tahavad O-le raha anda, siis lasku käia. Mina jõudsin järeldusele, et kuulata tuleb oma keha häält ja anda talle süüa siis kui ta seda küsib, mitte siis kui “peab sööma”, sest nüüd on lõuna aeg ja kõik maailma inimesed söövad lõunat ja mina pean ka sööma. Ei pea!

Tegelikult on aga toitumise kõrval veel üks oluline tegur, mis minu puhul kindlasti rolli mängis – STRESS! Vähemalt ma arvan, et sellel teguril on oma roll. Teatavasti käituvad inimesed stressi korral kahel moel – nad kas hakkavad sööma ohjeldamatult, ennast nö lohutama ja premeerima toidu ja maiustustega, või siis ei söö üldse. Mina sõin vähem ja hiljem ka juba teadlikult, sest mul on valikuvabadus. Seega võin soovitada kaalulangetuseks stressi ja poroliha. Sinna juurde veel polaaröö, külm, ja saun 3-4 korda nädalas. Lisaks veel ohtralt vedelikku vee ja kohvi näol. Tööl olles võtsin endale ühe liitrise Olvi mullidega vee, mille ma pikkamööda ära jõin, lisaks veel kindlasti pool liitrit kohvi päeva jooksul.

Ja liikumine. Tööl olles istumise aega pole. Vahel juhtus, et 12-tunnise tööpäeva jooksul ei istunud ma kordagi. Siis andis küll õhtul ja järgmisel hommikul selg tunda. Vahel panin tööle minnes ka Garmini pulsikella käele ja töö lõpuks selgus, et olin kokku liikunud 5 kilomeetrit. Ja seda suhteliselt väikeses köögis. Vabadel päevadel käisin alati oma külaringil ja poes. Alati! Selle aja sees jäi ehk paar päeva vahele kui olin toas, sest väljas oli 35 kraadi külma. Külaringi sai maksimaalselt venitada 7 kilomeetri pikkuseks, rohkemaks polnud lihtsalt kuskile minna. Tavaliselt tegin külale ringi peale ja siis poeskäigu otsa ja koju tagasi ning siis venitasin kuidagi 5 km välja. Nüüd, kodus olles, jätkan samamoodi – ei päevagi ennast liigutamata. Kas rattaring või pikem paaritunnine jalutuskäik, lisaks veel koeraga mõned kilomeetrid. Kodus ei ole muidugi stressi. Aga on selle eest õnnetunne.

Kokkuvõtteks siis kolm märksõna – stress, toit, liikumine. Ja nii lihtne see ongi. Õnnetundel, ma usun, on sama toime mis stressil, seega ärge muretsege, hakake elama ja olge õnnelikud! Kindlasti on toitumise juures veel igasuguseid nüansse ja tegureid, millest ma ei kirjutanud, kuid mis on olulised, kuid igasugused toitumiskavad kalli raha eest võiks iga vähegi normaalselt mõelda suutev inimene ära unustada ja kuulata oma keha, süüa siis ja just seda mida ta küsib. Loobuda kolmest valgest – valge viin :), suhkur ja nisujahu. Kes rohkem teada tahab, sellele võin nõu anda küll. Tasuta! 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s