Soome epopöa kuulsusrikas lõpp

Kevadine

Nüüdseks on Lapimaal juba veel palju lund ära sulanud sellest ajast kui ma siia viimati kirjutasin. Aga viimased päevad Lapimaal vajavad veel siiski äramärkimist ja kirjapanekut. Ja lõpp oli … igav! Kuid samas ootusärev. Igav seetõttu, et kliente käis vähe, needki soomlased, kes piirdusid tihti vaid supisöömisega. Ja ootaja aeg on pikk. Istud, ootad, vaatad kella, jood kohvi, siis vaatad jälle kella – aeg on liikunud vaid viis minutit. Ja nii ikka mitmeid päevi järjest. Väljas oli kevad, lumi sulas, veed voolasid ja toaaken oli ööl ja päeval lahti. Linnud lõugasid hommikuti akna all ja uni oli ootusärevusest lühike.

Viimase töönädala teisipäeval oli aga restoran suletud ja meil kogu kollektiiviga ühisüritus mootorsaamide, kalapüügi ja saunaga. Huvitav igatahes. Lisaks meile olid veel vanima peretütre, kes peab Saariselkä küla keskel grillbaari-burgerikioskit, pisike kollektiiv, mis koosnes ühest soome neiust ja kahest tailannast. Just, tailased nad olid ja Taimaalt nad ka pärit olid. Minul nendega sobis. Olime kuidagi “saatusekaaslased” ja rääkida oli nendega tore, ehkki soome keel oli neil suht olematu ja inglise keelgi algeline, aga suheldud-räägitud me saime.

Ja seiklusrikas hommik algas! Kui perenaine mind majatrepil talvesaabastes nägi, küsis ta esiteks, et ega mul kummikuid pole? No muidugi olin ma ju Eestist selleks tripiks kummikud kaasa vedanud. Tule taevas appi! Muidugi mitte! Mille peale läks ta mulle kuuri alt kummikuid otsima ja naases peagi roheliste Nokiatega. No kui ta arvab, et kummikud, siis mul ei sobinud vastu vaielda. Samuti kästi mul kaasa pakkida paremad rõivad, sest õhtul pidime veel kõrtsi minema. Sai seegi käsk täidetud ja seljakotti teksad, triiksärk ja kingad pakitud. Seejärel saime liikuma hakata ja saanisafareid korraldava firma hoovile sõidetud. Selle üks omanikest on eestlane Toomas, kellega ka sügisel korra kohtusime ja kes meile ka õhtusöögi valmistas. Ega ta millegipärast väga suhelda tahtnud ja ega ma ka peale surunud. Kui ei taha, siis ei taha. Seal on ta elanud 9 aastat, eesti keel on aktsenditu ja elab koos soomlannaga. Tegelikult on ka kokk.

Mootorsaani seljas olin elus esimest korda. Loodetavasti ka viimast. Õnneks suutsin ennast juhtimisest kõrvale nihverdada ja ennast Jussi selja taha sättida. Tee oli kole ja konarlik, sest lumi oli juba korralikult sulada jõudnud, rajad pehmed ja lopased ning vahepeal lasime juba mööda männijuurikaid, pohlavarsi ja kruusa. Päris õudne kogemus, sest bensiiniving oli kogu aeg ninas, silmad kipitasid ja müra oli kõrvulukustav. Ei saa kuidagi väita, et selle riistapuuga on ülimalt tore loodust nautida. Mitte sinnapoolegi! Aga kohale me jõudsime peale pooletunnist sõitu ja minu esimene küsimus peale seda oli, et kas me peame nendega ka tuldud teed tagasi sõitma, siis õnneks mitte. Tagasisõiduks olevat buss tellitud. Hea seegi! Autoga jõudsid kohale ka meie kompsud ja – üüratu kogus alkoholi! Meid oli kokku vaid 11 hinge ja alkoholikogusega oleks saanud ehk väiksemad pulmad ära pidada. Kahjuks ei märganud kogu hunnikust pilti teha.

A.Le Coq on Soomes millegipärast tunduvalt parema hinnaga kui kohalike tootjate märjuke, siis seda ostetakse kohvritega suht usinalt. Päris kummaline tundus oma kodulinnas toodetud õlut seal juua. Ja jooma hakati ikka kärmelt ja palju. Vahepeal lasti ikka Minttu viina vahele ja siis jälle õlut otsa. Ja nii vaheldumisi. Siis ilmus Jaloviina pudel, mida siis taas usinalt vaheldumisi õllega libistati. Kuna pidin ka huntidega koos uluma, siis võtsin ühe siidripurgi näppu, et mind rahule jäetaks, sest mittejoomine on nende jaoks arusaamatu, sest joovad kõik. Siis jagati sikuskad välja, anti ussikarp ja jääpuur kätte ja järvejääle kalale. Viimati käisin kalal põrsapõlves ja vahepeal pole õnge ligi sattunud. Aga algaja õnn ja kaks mägihõrnast mõneminutilise vahega mu konksu otsa sattusid.

Paar tükki tuli ka veel teistelt lisa ja perenaine ajas need siis sikuska otsa ja poseeris nendega.

Ja siis saabus vaikus. Ses mõttes, et kalu ei saanud enam keegi. Huvi hakkas lahtuma ja varbad hakkasid Nokia kummikutes ja Leena jõuludeks kingitud villastes sokkides külmetama. Mõnisada meetrit eemal oli saunamaja, tünnisaun ja söögikoda, kuhu siis liikuma hakkasime. Vahepeal pidin kuulma veel ilkumist selle kohta, et Urmas käib oma ühe ja sama väikese siidripurgiga juba tunde ringi, mis polnud tõsi, sest vahepeal olin veel teisegi võtnud, sest eelmine läks lumes lihtsalt ümber aga seda ma ei hakanud neile ometi ütlema. No ja siis oli saun. Naised kõigepealt ja mehed hiljem. Tünnisaun on küll tore, aga mitte enam siis kui seal on enne käinud kaheksa naist ja vee peal hõljuvad karvad ja muu tundmatu ollus. Aga see selleks. Leil oli hea ja peremees Markku pajatused Soome ajaloost huvitavad nagu alati.

Söögilauas sattusin perenaise ja peremehe vahele. Kui Markku oli veel täiesti adekvaatne, siis Riitta oli ennast juba selle mõne tunniga nii segi kamminud, et paar päeva hiljem küsis ta minult, et mida meile magustoiduks pakuti. Seda ta enam seega ei mäletanud. Seda ma ei hakanud temalt küsima, et kas ta seda mäletab kuidas ta peaaegu kogu õhtusöögi aja mul ümbert kinni oli, mu selga ja tagumikku silitada püüdis ja korrutas muudkui seda, et kui raske mul oli ja kui õudne inimene ta ikka on ja et ma ikka talle andeks annaksin kõik need ebameeldivused millega ta mind kostitas. Ju siis alkohol näitas tema tõelist palet ja ta tõepoolest sai aru, et kõige kergem mul temaga polnud, ehkki viimasel ajal saime koos kenasti hakkama ja temaga koos oli köögis päris tore olla. Sel ajal kui Riita teispoolse naabriga rääkis ja mu kallistamise ja silitamise korraks lõpetas, ütles Markku mulle, et ma olevat “munadeta mees” kuna ma ei kehtestanud ennast piisavalt. Ta saavat aru küll, et koos kahe võimuka naisega köögis pole kerge, aga siiski. Pealegi olevat ma teinud viimati nii sita rukkileiva, mida ta süüa ei suutnud ja see olevat prügikasti lennanud. “Rukkileib on soomlasele nagu iseseisvus”. Nii ta ütles. Soome keeles kõlab see kuidagi eriti pühalikult. Ja ilusalt. Sama võib ju ka eestlaste kohta öelda. Ma siis püüdsin seletada, mis selle viimase leivateoga juhtus, ja et asi polnud minus vaid hoopis muudes tegurites ja inimestes, kes jagavad käske ja korraldusi saamata aru rukkileiva valmistamise pikast protsessist. Nimelt oli perepoeg võtnud vastu kelleltki leivatellimuse kahele rukkileivale, mis pidid olema valmis lõunaks. Kui tulla tööle kella kümneks, leida laualt teade, et juuretis on käima pandud, siis kolme tunniga teha tainas, kergitada seda kaks korda ja küpsetada… Võimatu! Eks ta siis ei kerkinud. Polnud ju aega. Selline lugu siis veel lõpuks.

Peale sauna siis panime pidulikud rõivad üll, sõime õhtust ja peale mida sõidutati meid kohalikku kõrtsi, kuhu mind on poole aasta jooksul juba mitmeid kordi kutsutud aga alati olen leidnud põhjuse mitte minna. Seekord siis läksin. Võtsin alkoholivaba õlle ja püüdsin häälestuda kohalikule lainele, jälgides huviga toimuvat. Muidugi ilguti mu alkoholita õlle peale ja mingil hetkel ilmus Markku õlleklaasi ja pitsi kangemaga, pani need minu ette, võttis õlgade ümbert kinni ja andis mulle põsele musi. Tundsin ennast väga veidralt. Lõpuks see õlleklaas minust sinna maha jäi, pitsi viskiga andsin üle laua istuvale Jussile, kes selle rõõmuga vastu võttis. Muidugi oli seal karaoke. Ja muidugi pidin ma laulma minema, mille eest hoolitses Annikki. Elus teist korda. Esimene kord oli Rootsi laevas ja Smilersi “Viis kasti õlut”. Seekord “Saaremaa valss”. Kuna eestikeelseid sõnu monitoril polnud, siis laulsin peast ja mida ei mäletanud, seda tõlkisin soome keelest. Aplausi ma igatahes teenisin. Vahepeal oli seltskond ennast veel rohkem segi kamminud. Perepoeg oli sõna otseses mõttes ema Riitta rinnal ja nuttis ja soigus hüsteeriliselt. Mingil hetkel käis baaridaam küsimas, et kas äkki on abi vaja, aga too saadeti suht mürgiselt oma tööd tegema. Perepoeg aga oli vaheldumisi ema rinnal ja kõhuli laual ning soigus midagi, millest ma aru ei saanud. Temast oli ka kaine peaga raske aru saada, rääkimata siis veel sellest kui ta on pea 12 tundi järjest joonud. Mingi maailmavalu temas igatahes oli, sest emakene püüdis teda lohutada. Eestis ma ei tea, et me jooks õlut ja kanget napsi vaheldumisi. See on ikka haruldane kui viinale õlut peale juuakse. Äkki aga on see seotud sellega, et Soomes on alkohol ikka väga kallis ja nii saab ennast kiiremini nukuks juua kui õlut ja viina segi juua, kulub vähem raha. Ülejärgmisel päeval peale seda pidu tunnistas mu teine naiskolleeg, et tal on veel endiselt krabula – pohmell. Sai seegi päev ja pidu minu jaoks otsa. Mingil hetkel tundsin, et uni ja väsimus hakkavad peale tikkuma ning tegin sääred. Enne veel Annikkile mainides, et hakkan minema, juhuks kui keegi peaks mind otsima hakkama. Kell oli 23.30 ja väljas veel meeldivalt hämar. Allolev pilt ongi sel ajal tehtud kui jala kodu poole astusin.

Siis oli veel kaks tühja ja igavat tööpäeva ja saabuski see kauaoodatud viimane päev. Viimasel tööpäeval tehtud pilt koos Markku ja Riittaga.

Reedel siis koristasin, pakkisin asju ja jätsime hüvasti. Perenaine andis mulle kaasa poroliha. Sisefileed ja praetüki. Omalt poolt kinkisin Riittale sõber Kristjani tehtud kitarrikujulise lõikelaua, mille ta mulle siia postiga saatis. Riittale meeldis. Väga!

http://www.puitmangib.ee

Kella kaheks päeval olin valmis. Paar tundi suutsin veel olla aga siis enam ei suutnud. Lennukini oli küll veel aega, kuid ma ei tahtnud seal enam hetkegi olla. Vinnasin oma kohvrid teiselt korruselt alla ja ka Markku sai aru, et ma tahan minema hakata. Olin nõus pigem paar tundi lennujaamas ootama. Ja siis see hetk saabus – kuus kuud tagasi oli Markku mu lennujaamast peale võtnud ja nüüd tõi ta mu sinna tagasi. Kuus kuud oli mööda saanud. Täis valu, igatsust, uudishimu, pisaraid, üllatusi, õppimist. Täis lund, külma, virmalisi, põhjapõtru nii elusalt kui lihana. Iseenda otsimist ja leidmist. Palju mõtlemist, sest aega oli mul palju. Palju üksiolemist. Endaga olemist. Palju väärtushinnangute muutmist ja muutumist. Arusaamist, mis on elus oluline, mis mitte. Sain aru kui olulised on kodumaa, oma kultuur ja keel, minu inimesed, ümbritseva mõistmine, küünarnukitunne. Kas ma lähen tagasi? Ei tea! Kui leian sügisest Eestis vähegi normaalse töö, siis jääksin koju. Olen avatud kõigele, valmis alustama ja looma. Valmis õppima. Kui kellelgi on ideid ja pakkumisi, siis need on teretulnud! Aitäh lugejatele, toetajatele ja kaasaelajatele! Jätkan varsti esimeste Eesti muljetega. Ehkki on veel kindlasti vähemalt üks Soomega seotud teema millest tahan kirjutada ja see on sellest kuidas ma 6 kuuga võtsin kaalus 18 kilo alla. Olge lainel!

Lapimaa lennukiaknast

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s