Tunneli lõpus paistab valgus…

Olen kaks nädalat vaiki olnud. Olen tööd teinud, mõelnud, kuulanud ja lugenud. Just hiljuti lugesin kuskilt, et poeet kirjutab oma parimad luuletused siis kui tal on elus väga raske või kui ta on kõrvuni armunud ja/või õnnelik. Mul pole olnud siin kumbagi võimalust – raskused on möödas ja endiselt olen armunud oma esimesse ja ainukesse abikaasasse, kes on välja kannatanud kõik minu koerused, lollused ja sigadused ning kellega koos oleme üles kasvatanud kaks suurepärast poega. Kahtlemata on see parim osa minu elust ja elu mõttest. Aitäh Laidi, Joosep ja Johannes!

Loen e-raamatuid ja viimasena on käsil Tammsaare “Tõde ja õigus” I osa, mis ei tule vist praegusel hetkel enam kellelegi üllatusena, sest filmi tuules on seda teost taas lugema hakatud nagu ma uudistest lugenud olen. Filmi pole ma muidugi veel näinud, kuid arvata võib, et edaspidi näeme seda filmi kõigil suurematel riigipühadel televisioonist ja see muutub sama populaarseks nagu “Viimne reliikvia” või “Kevade”. Olen olnud keskkoolis usin õpilane ja kõik viis osa läbi lugenud ja hiljem filoloogiatudengina Tallinna Pedagoogilises Instituudiski need läbi töötanud, seega on temaatika tuttav ja ootan huviga võimalust ka film ära näha. Mis aga tuli raamatut lugedes üllatusena, et seal pole värve – kogu kujutluspilt kerkib silme ette hallides-mustades toonides, vahele ehk ka veidi valget, kuid kirkamad toonid puuduvad. Karm elu, karm loodus ja kiuslik naaber – Eesti!

Täna on pühapäev ja homme algab uus töönädal ja kalendris saab ette keerata aprillikuu lehe ja tunneli lõpus hakkab valgus paistma – kodutuled. Praegu tulin köögilaua taha, panin põlema veel viimase jupi Tiina toodud küünlast, Spotifyst Pink Floydi mängima ja keerasin läpaka lahti. Jäänud on viimased 25 siinoleku päeva ja umbes 17 tööpäeva, mil pean veel tööriided selga tõmbama ja üle õue kööki minema. Ja nagu tellitult või kiuste kõlab Pink Floydilt lugu pealkirjaga Money 🙂 Ma ei taha päriselt tunnistada, et see oli ainus põhjus Soome tööletulekuks, sest kindlasti oleksime ka niisama hakkama saanud aga millegipärast see nii on. Ma ei taha kuidagi ennast õigustada või uhkustada aga ma leian, et on normaalne kui peale kõigi arvete ja kulude tasumist suudan säästa 1000 eurot kuus ja ma ei pea muretsema, et kas mul jätkub raha veel viimase Telia arve tasumiseks või mitte. No muidugi pole mul siin tundras kulutusi kinole, teatrile jm meelelahutusele, samuti pole vaja osta riideid ega väljas söömas käia, samas on aga kordades kõrgem korteriüür kui kodus ja ka toit on poes pea poole kallim. Siin tekibki küsimus, et miks ei ole Eestis nii? Me oleme Eestis ju tublid, töökad, edukad, innovatiivsed kuid elame ikka peost suhu ja ikka kuidagi ei ole ja ei jätku. Aga las ta olla! Mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Seda hala on niigi liiga palju.

Mida ma siin õppinud olen? Eelkõige olen õppinud tundma iseennast, ehkki võib kõlada imelikult, et ma senise 50 elatud aasta jooksul pole ennast veel tundma õppinud, aga nii see on. Olen õppinud tundma inimesi – neid kes on siin ja ka neid kes on siit 1200 km kaugusel Eestis. Siinsete inimestega olen saavutanud rahu ja kompromissi ning ma olen endast õhu välja lasknud ja leidnud oma koha. Intriigi, millest ma mõned kuud tagasi kirjutasin, enam ei ole – me teeme koos tööd, ehkki koos pole ehk kõige õigem sõna, sest tavaliselt oleme köögis üksinda, sest millegipärast on vahetused nii, et kolmest kokast on tööl vaid üks ja teised puhkavad (ehkki vahel võiks olla vastupidi). Menüü on peas ja selge ja hakkab tekkima rutiin, mis mulle aga üldse ei meeldi. Olen saanud enda kohta teada seda, et ma ei talu rutiini kohe mitte üldse, sest mul hakkab siis igav ja ma tahan edasi liikuda, et teha jälle uusi asju ja jälle õppida. Psühholoogia väidab, et ajul on võime unustada väga ebameeldivad ja negatiivsed aistingud, kogemused, läbielamised ja paigutada need kuskile kaugele ajusoppi ja ära peita. Nii on juhtunud ka minu siinse esimese paari kuu läbielamistega – ma ei mäleta neid enam, kui siis ainult läbi väga paksu halli udu meenub midagi aga ei midagi konkreetset. Samas ei taha ma lugeda oma esimesi blogipostitusi, et neid taas esile kutsuda. Las nad olla seal kus nad on! Veel olen saanud endast teada seda, et ma ei taha olla üksi. Harjutasin seda üksiolemist eelmisel aastal juba Hiiumaal, olles seal paar kuud üksi ja saades teada, et see mulle ei sobi, aga siis oli vaja veel kuueks kuuks siia tulla, et taaskord seda väidet tõestada. Ka soomlased ei ole siiani aru saanud, et kuidas ma saan niimoodi üksi olla ja mida ma ikka teen. Just eelmise nädala reedel peale tööd istusid teine kokk ja peremees restoranis ja tinistasid seal vaikselt tinti ja kutsusid mindki. Hea küll, lubasin endale ühe 2,5-se õlle ja istusin nende seltskonda. Pean ütlema, et tegu on ikka tublide viinainimestega. Kui ikka võetakse viina, viskit ja rummi järjest ja segamini ja peale rüübatakse õlut, siis minul jäi üle imestada ja nautida seda teadmist, et mul ei ole järgmisel hommikul pohmelli. No ja muidugi tuli taas jutuks see, et millega ma ikka oma vaba aega veedan ja miks ma nendega ei suhtle. Mul jäi üle küsida, et kas nad siis ootasid seda, et ma koputan lihtsalt nende uksele ja lähen külla? Nojah, miks ka mitte tuli vastuseks. Ahah! Ja edasi siis mis? Ma pole kunagi eriti armastanud töökaaslastega väljas käia. Kui ma olen ikka inimestega koos töö ajal, siis miks ma peaksin nendega koos veel ka peale tööd ja nädalavahetuseti olema? Mulle piisab täiesti sellest tööalasest suhtlusest ja ei enamat. Aga ju nad siis hoolivad. Tegelikult ka. Just mõni päev tagasi teatas perenaine, et ärgu ma ennast 23. aprillil kuskile organiseerigu (nagu mul oleks ennast siin kuskile organiseerida 🙂 ), sest meil on töökaaslastega ühisüritus. Muidu olevat neil kombeks, et selline lõpupidu korraldatakse peale hooaja lõppu, sel aastal siis oleks see 2. mail, kuid kuna mina sõidan 26. aprillil ära, siis pannakse restoran 23. aprillil kinni ja siis sõidame mootorsaanidega kuskile järve äärde, kus meil on siis söök-jook ja saun. No ju ma siis ei ole neile päris ükskõik kui nad oma traditsiooni muudavad ja oma lõpupeo varem korraldavad. Inimestest veel. Nendest kes on siit kaugel. Eriti Pille, kes on teises Euroopa otsas Itaalias ja kellest ma olen siin olles aru saama hakanud veel rohkem kui siiani. Pille on imeline, vapper ja tugev inimene! Tervitused sulle sinna Butisse, kus ma olen viimased pea kümme aastat just sel ajal seal veetnud! Muidugi ei arvestanud ma aga oma blogi kirjutama hakates, et seda saavad ju lugeda kõik, ka SEE inimene, kelle tegevuse tagajärjel jäime ilma oma Tammelinna kodust ja kelle olen ma oma elust välistanud, et need kaugesse ajusoppi maetud negatiivsed mälestused sealt välja ei ilmuks, kuid ta ilmub ikka ja jälle, et vanad haavad taas lahti kiskuda ja teha nägu, et juhtunud pole midagi. Ma ei lasku dialoogi, ma lähen oma eluga edasi ja valin ise inimesi, kellega ma suhtlen ja keda ma võin usaldada. See sai nüüd välja öeldud.

Mida ma veel õppinud olen? Professionaalses mõttes ehk metsloomalihaga ümber käimist. Ma arvan, et pole palju neid inimesi, kes on käsitlenud põhjapõdra, hirve, põdra, karu, metsise, rabapüü, tuvi ja metspardi liha. Samuti ka erinevad kalad, kuningkrabi ja nende töötlemine. Ka fileerimisnuga püsib ehk kindlamalt käes kui senini. Soome köök kui selline on siiski suhteliselt lihtne ja traditsiooniline, julgen öelda isegi, et tagasihoidlik. Kõik peab olema valmistatud nii nagu seda tegid emad ja vanaemad – lihtsalt ja traditsiooniliselt, ilma vigurdamiseta. Vähemalt siinkandis. Helsingis on kindlasti kohti, kus vigurdatakse samamoodi nagu Eesti restoranides, et tehakse igasugu mõttetuid vahte, purusid ja tolmusid, mitte aga siin. Just hiljuti oli Soome meedias diskussioon selle üle, et kas traditsioonilises kalasupis käib kartuli kõrval porgand või mitte. See on sama teema, et kas eesti rahvatantsus pöid sirutatakse välja või mitte. Arvamused jagunevad muidugi kahte leeri. Mina olen porgandiusku, sest see lisab veidi värvi ja magusust, kuid mina pole ju ka soomlane. Samas olen hakanud mõtlema seda, et kas ma tahan kokanduses jätkata. Äkki teeks midagi muud? Samas ei oota 50-aastaseid enam Eesti tööturul keegi. Kõikides töökuulutustes otsitakse nooruslikku kollektiivi särasilmseid inimesi. Ja siis poole aasta pärast otsitakse samasse kohta jälle samade omadustega inimesi, sest “särasilm” ei osutunud just eriti särasilmseks peale esimest palgapäeva või läks hoopis Austraaliasse õnne otsima. Seega olen avatud uutele asjadele. Aga alates septembrist. Ja kui mu silmad Eestis särama ei löö, siis eks Soome kokkadepuuduses tööturg saab järgmisel talvisel hooajal taas minu näol leevendust. Võib-olla. See viimane kõlas nüüd küll nagu ähvardus 🙂 Samas on hea mõelda, et kõik võimalused on olemas, kõik uksed on lahti, teen mida tahan. Kuid eelkõige tahan esialgu nautida vabadust, suve, perekonna ja sõpradega koosolemist. Ja mis kõige tähtsam – kohtuda ja tuttavaks saada oma lapselaps Mariga! See ON KÕIGE tähtsam ja parem asi mida ma ootan! Peale nii tähtsa asja väljaütlemist ei oska enam mitte midagi praegu rohkem lisada, sest kõik muu tundub selle kõrval suht tühisena.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s