Minu Hiiumaa. Ja Saaremaa ka…

Igav liiv ja tühi väli

Minult on tihti küsitud, et mis värk mul selle Hiiumaaga on. Pealegi olen ju juurte poolest Saaremaalt pärit, Saaremaal Valjalas elanud ja kasvanud ning kogu suguvõsagi on, õigemini küll oli, sealt pärit. Saaremaal elasin oma elu esimesed seitse aastat, siis leidis ema endale Tartust uue mehe, olles enne minu isast lahku läinud. Või oli see vastupidi. Igatahes kolisime 1976. aasta maikuus Tartusse. Mäletan seda õhinat kui liinibussi, mille juht minu tulevane kasuisa oli, esiistmel istudes hakkas enne Haaget paistma punaste tuledega Tartu telemast ja maailm tundus nii suur, uus ja huvitav. Tegelik elu enam just nii õnnelik polnud. Kasuisa oli maailma kõige kurjem ja karmim inimene – nagu muinasjuttudes, kus kurjad kasuvanemad oma kasulapsi kimbutavad. Aga las ta olla. Tänu tema tutvustele õnnestus mind sokutada tolleaegsesse Tartu 5. Keskkooli ja veel muusikaklassi, mis oli selline nö eliitklass. Sisse sai sinna katsetega, kus pidi ära arvama pimesi, et mitu klahvi klaveril parasjagu alla vajutatakse, siis pidi rütmi järgi koputama ja ühe laulugi laulma. Mis laul see oli, seda ma ei mäleta. Võibolla Mutionu pidu. Mida iganes! Enne katseid käisime mõned korrad suure dirigendi Uno Uiga juures harjutamas klahve ja koputamist. Uno Uigagi oli tema suur sõber ja oli minugi sõber edaspidises elus, olles muhe ja sõbralik mees. Aga siis ma seal muusikaklassis olin. Maalt, Saaremaalt tulnud laps, kes polnud muusikatki kuulanud, siis nüüd pidin hakkama äkki õppima rütme ja noote. Ja seda 5 korda nädalas. Laupäeviti muusikatundi minuarust polnud. See oli õudus kuubis. Ma ei saanud ööd ega mütsi aru mida minult taheti. Muusikatund kartsin nagu tuld, sest ma tõepoolest ei saanud mitte midagi aru. OK, laulmine oli tore ja see mulle meeldis aga muusikateooria – arusaamatu. Ja selle tipuks olen nüüd solfedžoõpetajaga abielus 🙂 Saatuse iroonia. Tagatipuks pidin hakkama veel akordionit õppima, sest see oli kasuisa soovunelm, et ma akordionit mängiks. Järjekordne stressor! Igatahes olin ma sel alal täielik käpik. Koju jõudes pidin ma hakkama muidugi akordionit harjutama. Harjutasin ma jee! Pigem lugesin raamatut, sest see oli tegevus, mis mulle meeldis ja meeldib siiani. Emakeele tunnid olid mu lemmikud kuni keskkooli lõpuni. Arvatavasti osalt ka seetõttu, et mul olid väga head õpetajad – Malle Reidolv, Sirje Pärismaa, Marju Kõivupuu, Vaike Paide. Ma usun, et kõik on oma ala tipud siiani. Aitäh neile!

No nii, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hiiumaast pidi ju jutt tulema, kuid sujuvalt hakkasin hoopis oma eluloost pajatama. No aga ju ma siis pidin selle endast välja kirjutama, ehkki Saaremaast annab kirjutada küll ja veel aga sellest siis ehk ükspäev edaspidi. Hiiumaale sattusime tänu minu abikaasa sõbrannale ja koolikaaslasele Krissule, kes läks hiidlasele mehele ja asus sinna elama. Eks me siis hakkasime suviti Hiiumaal käima. Ikka lapsed peale ja Hiiumaale. Algul mõneks päevaks, hiljem juba pikemalt. Ja nii see armastus algas. Saaremaaga mind eriti enam midagi ei sidunud, aga see on juba hoopis pikem ja keerulisem teema. Hiiumaa vaikus ja rahu, lõputud liivarannad ja tühjus. Siis hakati pidama Hiiu Folki ja see oli nagu aamen kirikus, millest me oleme osa võtnud vist juba algusest peale. Siis on Hiiumaal veel abikaasa sugulane ja sõbranna Tiina oma perega oma ürgvanas talumajas. Ja igal suvel on meil alati nii olnud, et oleme nädalakese nende heade inimeste kaela peal elanud, pealegi elavad mõlemad vaid teineteisest kilomeetri kaugusel, seega oli väga hea kahe koha vahel pendeldada. Nõmbas ja Tubalas. Tubalas ja Nõmbas. Vahel telgis, vahel lakas, vahel toas – kus just parasjagu ruumi ja võimalust oli. Aga kaua sa võid häid inimesi ära kasutada ja oma killavooriga nende suveidülli segada. Algusaastatel käsime muidugi lastega, viimasel ajal aga ikka vaid kahekesi, sest lapsed ei taha ju ometi sinna “pimeduse ja igavuse kätte surema” tulla. Pealegi on nad suured ja oma elu peal. Ja nii see on läinud. Viimastel aastatel hakkasime mõtlema, et mis oleks kui äkki võiks olla Hiiumaal päris oma koht. Päris oma. Vaatasime maid ja maju – hinnad soolased nagu kuivatatud soolaheeringas – hammas peale ei hakka. Ja siis 2017. aasta suvel just Hiiumaal olles, parasjagu oli ka poeg Joosep oma pruudiga kaasas, leidiski Joosep kuulutuse, et Kõrgessaares on müüa korter. Edasi läks juba kõik kiirelt. Hind sobis, maakler oli tore ja korter ise tahtis muidugi remonti. Keset kööki laiutas kamin ja seegi oli üks argument. Aga argumendiks ta üksnes jäigi, sest selgus, et kasutada seda ei tohi, sest ehitatud oli see kuratteabmillal ja suitsulõõr viidud ventilatsioonilõõri ja majal on uus katus. Selleks, et kaminat kasutada saanuks, pidi viima eraldi korstna läbi katuse välja. Kamin läks esimese asjana lammutamisele. Siis tuli juba notariaalne vormistamine ja nii ta meie omaks 2017. aasta augustis saigi. Merevaatega korter Viskoosas. Unistus oli täitumas. Aga see remont… Appi tuli korteri müünud maakler, kes ütles, et tal on head mehed olemas, kes asja ära teevad. Esimene kohtumine meestega oli päeval peale Muinastulede ööd, kus mehed olid siis tublisti seda tähelepanuväärset sündmust tähistanud ja ohtra alkoholiga oma sisemist muinastuld kustutanud. Maakler igatahes sõidutas need koomas mehed kohale ja kokkuleppeni me jõudsime, ehkki hiljem selgus, et mehed ise ei tee suurt midagi, aga selle eest on neil tegijaid sõpru ja tuttavaid. No aga hea kui keegi organiseerib ja korraldab. Igatahes 2017. aasta jõuludeks olid suuremad tööd tehtud ja saime veeta juba oma esimesed ööd oma uues kodus. Remont oli kapitaalne. Mehi, kellele ma tööraha maksin, oli kokku lõpuks seitse – 2 töödejuhatajat, plaatija, elektrik, 3 maalrit, lisaks veel aknavahetajadki ju 2 meest. Siis juba kokku 9. Ahjaa, kümnendaks oli veel koristusfirma, kust keegi proua käis ja pesi kogu ehitustolmu maha. Kogu minupoolne juhtimine käis distantsilt ja telefonitsi. Kohalikus ehituspoes sai avatud arve, et ehitusmehed saaksid sealt siis kõike vajalikku võtta ja arve esitatakse mulle. Osa kraami tellisin K-Rauta veebipoest aga sellist viga ma enam ei teeks, sest see on ikka põrsa kotis ostmine ja see mis tundub pildil ilus ei pruugi seda päriselt olla. Korteri välisuks oli üks selline ämber, aga see selleks. Ajab asja ära. Pealegi ei lukustata Hiiumaal uksi. 🙂 Siis hakkasid tulema arved ehituspoest. Olin määranud limiidiks 300 eurot, arvates et see on ikka päris palju ja peaks piisama, kuid sellest piisas vaid mõneks päevaks. Nii kui 300 täis sai, nii nad mulle arve lajatasid. Vahepeal konsulteerisin sõber Martiniga, sest mulle tundus, et ehitusmehed ehitavad lisaks korterile nende materjalidega veel endale maja, sest kuhu saab ikka kuluda sadade kilodega ehitussegusid ja pahtleid ja muud säärast kraami. Martin õnneks suutis mu maha rahustada ja tema selgitused olid veenvad. Arveid aga muudkui tuli. Igatahes jõulude ajal saime juba ööbida – madratsil ja välivoodil, ilma mööblita, aga ikkagi oma. Kogu sinna soetatud mööbel on taaskasutusest ja Hiiumaa erinevatest taaskasutuspoodidest ostetud. No elektripliit ja pesumasin on uued ja mõned köögikapid. Ja nii ta läks. 2018. aasta märtsis oli veel viimane suur töö – laudpõrandate lihvimine ja sedagi tegid samad poisid, kes pahteldasid ja värvisid. Selle töö tegemise ajal olin ise Itaalias ja ka seda sai telefonitsi koordineeritud. Aprillis laadisin auto kokkuostetud vajalikku kraami täis ja asusin Hiiumaa poole teele. Minusugune pudrunäpp otsustas, et lampide, liistude ja muude pisiasjadega saan ma ise hakkama. No sain – suures plaanis. Ja nii ma seal siis olin – üksi. Laidi pidi ju veel juunini tööl olema. Ka tööd said nädalaga tehtud. Sõpru ei ole. Tuttavaid ei ole. Internet sai viimase leheküljeni läbi vaadatud, filmid vaadatud ja ka telekat ei jõua lõpmatuseni jõllitada. Ilm oli ka veel suht nigel ja kaua sa sinna mere äärde ja tagasi ikka jalutad – lõpuks hakkab igav. Õhtul vaatad elutoa aknast välja ja vastasmajade aknad on kottpimedad. Kell 10 õhtul? Juba magavad? Vaikus. Siis hakkasin raamatukogus lugejaks. Raamatukoguhoidja oli eriti rõõmus uue lugeja üle ja soovitas ikka kohe rohkem raamatuid võtta, siis saavad nad rohkem laenutusi ja ehk siis ei panda neid kinni. Kah aus! Kõrgessaare kui koht selline on elamiseks hea. On Coopi pood, taarautomaat, sularahaautomaat, kultuurimaja, raamatukogu, lasteaed, noortekeskus, suvel ka söögikoht, sadam, meri. Kõik jutud! See aga oli alles algus. Tundub, et tuleb jätkata antud teemal vol.2-ga , sest minu Hiiumaal juhtus veel nii mõndagi märkimisväärset.

Kojutulekuni jääb veel 50 päeva. Elame veel!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s