Ja oma rahvaga ma tahaks olla koos

Sini-must-valge Kaunispääl

Heipparalla! Head Eesti Vabariigi aastapäeva! Möödunud aastapäeva. Proovisin küll eile oma kirjatükki alustada, kuid ei saanud hoogu üles ja sinnapaika ta jäi ja piirdus vaid selle esimese lausega. Vähemalt laupäeval tehtud pilt päises on kenasti rahvusvärvides ja võetud Kaunispää mäe otsast virmaliste vaatlemiseks mõeldud tornist. Virmalistest aga küll veel seda, et mõni päev tagasi kui temperatuur väljas oli paarkümmned külmakraadi ja ma 23.30 seinalambi kustutasin ja magama püüdsin jääda, hakkas läbi õhukeste kardinate paistma tõeline tuledemäng. Sellist värvide ja valguse mängu polnud ma seni siin veel näinud. Ja seda kõike vaid aknast vaadates, nagu kinos. Oli kaunis ja võimas. Ma alati mõtlen sellele, et mida võisid mõelda või arvata siinsed vanad muistsed asukad, kes seda taevast nägid ja selle vaatemängu füüsikalist tausta ei teadnud ning arvasid selle midagi üleloomulikku olevat.

Eelmisel nädalal oli veel üks värvikas sündmus. Olin just töölt tulnud, kell oli umbes veerand kuus õhtul ja ma olin ennast just voodile selili visanud, et aipäädist uudiseid lugeda, kui kuulsin, et allkorrusel avati minu teise korruse elamisse tulev uks ja kostusid sammud. Arvasin, et ju peremees tuleb katusealustest konkudest midagi võtma, nagu ta seda ennegi teinud on ja olin rahulikult edasi. Siis aga kostis vaikset jõminat ja naisehäält. Huvitav! Tõusin püsti, läksin trepini ja nägin enda ees kolme paari imestunud pilusilmi. Tulijateks kaks tüdrukut ja poiss. Arvatavasti hiina päritolu. Endamisi mõtlesin, et ma ei mäleta, et oleksin endale hiina tüdruku tellinud ja veel kaks ühe hinnaga. Panin käed puusa ja küsisin, et mis toimub? “Restaurant”, tuli ühel tütarlapsel üle huulte. Restaurant? Siin? No arvata võib, et neil tõesti ei olnud mingeid kurje plaane ja köögis pole mul isegi riisi, mis neile huvi oleks võinud pakkuda. Aga nad olid parkinud oma rendiauto otse meie elumaja kõrvale ja ju siis arvasid, et “restaurant” ongi seesama maja, aga et restorani pääsemiseks peab mööduma suurest punasest linnukoerast, kahest kassist ja tulema teisele korrusele, selle peale peab ikka tulema. Ka nende inglise keele sõnavara koosnes vaid sõnadest “restaurant” ja “eat”, siis võtsin neil kratist ja näitasin üle õue asuva maja poole ja ütlesin neile arusaadava sõna “restaurant”. Tagasi tulles leidsin, et nad olid ka allkorrusel elava pererahva magamistuppa ja kööki vaadanud, sest muidu kinniseisvad uksed olid avatud ja koergi esikusse lastud. Koer Diana aga on nii sõbralik, et sellel on iga saabuja üle suur heameel ja suurima rõõmuga näitaks kindlasti ka ette kus pererahva kuld ja kalliskivid asuvad. Edaspidi otsustasime välisukse lukus hoida. Hiinlastega on igatahes elu värvikas, muidu olekski üksnes lumevalge ja virmalisteroheline.

Ilm on siingi soojaks läinud ja muinasjutulised lumemütsid on sulaga puudelt pudenenud ja kogu ümbrus näeb juba sellise Eesti halli talve moodi välja. Tundub, et kevad hakkab vaikselt siiapoolegi jõudma, sest linnud on otsustanud laulma hakata ja hommikuti akent avades on nende kisa üpris kõrvulukustav. Päevgi on juba pikk, sest päike tõuseb enne kaheksat ja loojub viie paiku, seega on valget aega juba normaalselt ja see teeb olemise rõõmsamaks ja optimistlikumaks.

See on hiiglama tore, et eestlased on välja mõelnud sellise asja nagu e-hääletus ja ka minusugused kodumaareeturid (väljend ühest netikommentaarist nende kohta kes välismaale tööle läinud on). Sain oma hääle antud ja kohustuse kodumaa eest täidetud.

Veidi ka kaubandusuudiseid. Toidupoes vaatan ikka, et kus mingi asi toodetud on. Peamiselt on siinsed toidukaubad muidugi Soomes toodetud, sest soomlane on üldiselt väga truu oma kodumaa toodetele ja naljalt võõrast kraami ei osta. Küll aga on hapukoor peamiselt Eesti päritolu ja kannab nime smetana,  nagu vene keeles. Mis aga imestama paneb, on hind. Hapukoore kilo on ca 15€, mis tähendaks seda, et Eestis maksaks poolekilone pakend 7-8€. Päris karm! Samas aga maksis Eestis toodetud 400 grammine jogurtipakk 89 senti, mis on Soomes toodetu kõrval jälle väga odav, sest Valios toodetud samalaadne jogurt maksab 2€ ringis. Tootjakoodi 102 järgi tegin kindlaks, et tegemist on Teres toodetud jogurtiga. Mõni aasta tagasi kerkis hiigelsuur paanika selle üle, et lihatööstused kasutavad oma toodetes hobuseliha. Ja siin see nüüd ongi! Ostsin salaamivorsti, Soomes toodetud ja koostises on hobuseliha, sea- ja veiseliha kõrval muidugi! Poes ei osanud seda tähelegi panna, aga kodus koostist uurides tuli tõde päevavalgele. Ja mis juhtus – kuidagi ei taha seda vorsti enam. Maitsel pole viga, aga see teadmine hobuseliha olemasolust seal sees paneb mõistuse tõrkuma. Ka hapukapsaisu sain ära, ostes Poolas toodetud venepärast hapukapsast nagu sildil kirjas oli. Maitses nagu hapukapsas. Pool purki sõin toorelt ja pool viskasin koos õli ja suhkruga pannile ja tulemuseks oli päris ehtne praekapsas. Kuna ta on pastöriseeritud, siis tulemus oli kiire, hea ja kergelt krõmpsuv ja maitses hästi.

Paraku ei ole aga elu ainult rõõm, lust ja presidendi vastuvõtt. Sõbrapäeval läks inglite juurde minu klassiõde Ly, ees ootas teda seal eelmise aasta lõpus sama teed läinud klassivend Toomas. Kurb ja mõtlemapanev. Alles me olime kõik noored ja ilusad, kõik teed ja võimalused lahti ning ühel hetkel on kellegi tee juba lõpuni käidud ning aeg minna. Mul on siiralt kahju!

Jällenägemiseni!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s