Talvest kopp ees!

Vaikselt hakkab juba kopa ette viskama küll. Seepärast ei pane enam praegu ka lumepilte kaunistuseks. Ei võta enam ohhetama ja ahhetama kui päike paistab ja lumi särab ning kõik on nagu postkaardil. Kisub juba siingi vaikselt kevade poole. Hommikul kell kaheksa on juba valge ja õhtul kella viie ajal saaks õues veel ajalehte lugeda. Paar päeva on siin olnud selle aja kõige suurem tuul ja tuisk ja see raputas puudki lumest puhtaks ja muinasjutt hakkab vaikselt kaduma. Nädala pärast lubab ilmaennustus siin 6 kraadi sooja ja erilist külma enam kuskilt ei paista. Muidugi ei tähenda see seda, et lumi peaks sulama ja külm selleks talveks taandunud kuid hetkel on mõnusalt soe. Mõni kraad külma, võrreldes ligi neljakümnega, tundub ikka lausa leitsakuna. Mõnus on igatahes. Päike ja valgus on väga olulised ja kaamose aeg detsembris-jaanuaris oli ikka rusuv ja masendav. Suvel aga on siin polaarpäev ja pimedust pole – jälle jama. Inimene pole kunagi millegagi rahul. Ka köögi sügavkülmikutesse korjatud talvevarud hakkavad otsa saama. Siinmail väga populaarseid ja pererahva enda poolt korjatud puravikke on alles vaid mõni viimane pakk ja siis tuleb vist šampinjonidele üle minna. Samuti on otsas Inari järvest püütud siig ja värsket lubatakse alles ehk aprillis, seega lähme üle ahvenale, mis pole aga pooltki see mis siig. Vahepeal oli raskusi ka põdra sisefileega, mis Eestist pärit ja viimased fileed olid nii väikesed, et tundusid olevat põdralaste omad. Ühesõnaga – sügavkülmkirstudel põhi paistab, nagu kevadki. Siitsamast metsast korjatud mustikaid ja murakaid veel õnneks jagub aga neid kulub ka tunduvalt vähem. Sellest aastast kehtib Soomes seadus, et menüüs on vaja ära näidata liha või kala päritolu. Kui meil on menüüs Eestis tapetud põdra sisefilee, siis menüüs on kirjas, et päritolumaa Viro, lisaks muidugi see, et milliseid allergeene (gluteen, laktoos jms) toit sisaldab ja kas tegu võib olla taimetoiduga või lausa veganitele sobiva roaga. Terve teadus! Vahepeal pakkusime erimenüüd väga erilistele inimestele. Kogu saal oli vaid neile broneeritud ja ühtegi teist inimest sel ajal saalis olla ei tohtinud, mis siis et ühel korral oli neid vaid kaks inimest, ülejäänud kordadel aga paarikümne ümber. Iga kord oli kohale toodud mõni pillimees, kes siis viiulit või kannelt mängis. Esimesel korral oligi üks kandlemängija Rovaniemist, kes sõidutati 250 km kauguselt kohale, mängis pool tundi ja sõidutati sama teed tagasi. Küllap maksti hästi. Seltskond ise sõidutati kohale Mercedese väikebussidega, kust siis peatudes juht välja hüppas ja tormas sõitjatele ust avama. Kuna külastajate nimekiri jõudis alati ka kööki ja sinna oli märgitud, et kes mida ei söö või millele allergiline on, siis oli suht hästi teada kellega tegu on. Huvi pärast lõin ükskord need nimed Googlisse ja tulemuseks olid pankurid, investorid, doktorid, sportlased, ministrid, teadlased, poliitikud jne. Rikkad ja ilusad. Nimedest ma muidugi rääkida ei või, ehkki mida annab kellelegi teadmine, et siin käis näiteks Malaisia peaministri poeg. Suht suva!

Saunanalja ka. Mõni päev tagasi olid sauna broneerinud noorpaar Taivanilt. Tulid siis kenasti taksoga kohale ja restorani teenindaja võttis neilt raha ja viis kenasti kättpidi sauna, näitas neile koha kätte ja jättis nad siis omapead. Poole tunni pärast olid noored restoranis tagasi. Kuna nad olid sauna broneerinud kaheks tunniks, siis teenindaja muidugi küsis, et kuidas nii ruttu ja kuidas saun meeldis. Ei meeldinud! Külm oli olnud! Inglise keel ka kehvavõitu. Imestus muidugi suur. Võttis siis teenindaja noored kättpidi järgi ja läks asja uurima, et äkki tõesti jäi keris sisse lülitamata või mida iganes võis juhtuda. Juhtunud ei olnud midagi – keris särtsus ja vesi oli soe. Lihtsalt noored olid ennast riidest lahti koorinud ja pesemisruumist kaugemale läinud polnud ning kuna väljas paukus pakane, siis ega seal tõesti väga soe polnud, pealegi kui leiliruumi ust polnud nad mitte paotanudki. Seisid siis pesuruumis ja ootasid kuuma leili, mille kohta nad olevat kuskilt lugenud, et pidi kuum ja mõnus olema. Vähemalt lõppes lugu õnnelikult ja Taivani noored said oma saunakogemuse lõpuks kätte. Ikka juhtub, eriti kui teenindajal on kiire ja soomlasena saun iseenesestmõistetav asi. Ma kujutan ette milline lammas ma ise oleksin kui peaksin kuskil Jaapanis saunalaadsesse kohta sattuma. Muidugi on saun mõnus asi, ainult et minul on see kiiks, et ma seal üksi eriti olla ei viitsi. No mida ma istun ja igavlen seal. Saun on sotsiaalse suhtlemise koht, kus saab juttu rääkida, lugusid pajatada ja südant puistata. Korra nädalas olen ikka saunas käinud, olles enne riided pesumasinasse visanud ja siis kasuliku ühtlasi ka meeldivaga ühendanud.

Meeldiv on ka see, et kojusõidupiletid on ostetud ja Finnairi äpp loeb päevi ärasõiduni. Muidugi tunne läks peale piletite soetamist paremaks – lõpp paistab. 25. aprill on viimane tööpäev ja 26. õhtul lähen lennukile, et peale südaööd juba Tartus maanduda. On mida oodata! Vahepeale jääb aga veel 67 seiklusrikast päeva.

“Külm saun” 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s