Saulusest sai Paulus ehk Majasokust muhe moor

Inimesed suudavad mind üllatada. Või siis üks inimene. Nimelt perenaine või noh Majasokk, nagu ma teda mõnes eelmises kirjutises nimetanud olen. Kohtusime nimelt täna kella kümne ajal restoranis ees. Mina olin teel tööle ja tema kusetas koera. Vaatas mulle suurte imestunud silmadega otsa ja küsis, et kas ma lähen tööle? Kuhu mul siis hommikul kell kümme, kokariided seljas ja põll käes ikka minna oleks? Suusatama ehk? 🙂 Vastasin, et ikka tööle, sest töötabelis on nii kirjas. Igatahes oli ta endiselt imestunud. No andis mulle paar juhtnööri ja nii me kumbki oma teed läksime. Köögis ootas mind loomulikult just see vaatepilt, mis ikka esmaspäeva hommikuti ootab kui perenaine on eelmisel päeval üksi tööl olnud. Ühesõnaga – totaalne kaos! Aga kuna ma olen endale lubanud, et ma ei ärritu enam selle peale ega tekita sellega enam endale stressi, siis hakkasin vaikselt otsast pihta. Kuna ukse ees antud suusõnalistes juhtnöörides oli ka käsk rukki- ja nisuleiva tegemiseks, siis taignate segamisest alustasingi, et need kerkima saaks. Siis kõik muud vajalikud toimingud ja ettevalmistused. Vahepeal koristasin ja pesin seda laga, mis sinna maha oli jäetud ja nii see päev veeres. Restorani avamisel kell 12 tulid ka kohe esimesed kliendid ja õnneks olin suutnud juba enam-vähem selle paari tunniga kõik vajaliku ette valmistada, et kunded söömata ei jääks ja kõik oleks nii nagu ette nähtud. Lillkapsast polnud ainsamatki õit ja taas rahustasin ennast maha sellega, et ma ei ärritu, sest see ei too mitte kuidagi seda lillkapsast poest siia kohale. Vahepeal tormas Majasokk kohale, haaras kapist koorepaki ja teatas, et läheb nüüd lasanjet koju tegema. Soovisin talle mõttes head lasanjetegu, ehkki olin ta peale suht tõre selle korralageduse eest. Kell sai viis ja saabus proua oma vahetusse, mina sättisin koju minema. Olin saanud kõik tehtud ja tema võis rahumeeli vahetuse üle võtta. Siis aga tuli kutse, nagu Õnne 13 seriaalis, et Urrrrrrmas, istume ja joome nüüd kohvi! Proua oli rõõmus ja lustiline, paistis olema heas tujus, rääkisime veidi köögiasjadest, maast ja ilmast. Siis teatas ta, et kui ma koju lähen, siis mingu ma kindlasti tema juurest köögist läbi ja võtaksin endale lasanjet. Ilmtingimata! Vastuvaidlemata! OK! Siis vaatas ta mulle veidi süüdlasliku näoga otsa ja ütles, et ta oli arvanud, et peab ise hommikul tulema ja sellepärast ka köögis selline olukord oli nagu see seal just oli. See tähendas seda, et mitte midagi ei olnud. Ette valmistatud. Ainult segadus oli. Seda oskab ta suurepäraselt ette valmistada. Oli veidi süüdlase moega ja alandlik. Tema, kes armastab üle kõige käskida-puua-lasta ja nüüd paluks nagu vabandust. Hästi! Andeks antud! Kui minuga ollakse sõbralik, siis pole minulgi mingit põhjust vaenulik olla. Jõime kohvi ja naeratasime teineteisele. Nagu vanad sõbrad ja vandeseltslased. Käisin ka tema köögis lasanjet võtmas. Maitsnud veel pole.

Jääkohvik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s