Urrrrrrmas!

Urrrrrrmas! Just nii hääldub soome keeles mu nimi. Põhjus ka lihtne – nimelt ei ole soome keeles II väldet ja seega hääldavad nad seda III vältes. See nimi ei ole siin mitte võõras, sest ajalugu teab rääkida, et nimi Urmas on Soomes kasutusel eesnimena, kuid ka perekonnanimena ja esimest korda kasutati seda maja nimena Turu läänis Koskel. Teadaolevalt andis nime Urmas esimest korda 1906. aastal oma pojale Johannes Linnankoski , kes oli kirjanik, ajalehe ja panga asutaja Uusimaal ja kes kasutas sama nime hiljem ka ühes oma näidendis. 2009. aasta seisuga on nime Urmas antud Soomes kokku 1211 mehele ja 2012. aasta seisuga kandis 69 inimest perekonnanime Urmas. Selline väike ajalootund sai nüüd ka peetud. Info on pärit Soome eesnimede raamatust. Nüüd sai ka algallikale viidatud, sest plagiaadisüüdistused on tänapäeval kiired tulema 🙂

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, vaid hoopis veidi pajatada seltsielust allkorrusel elavate Riitta ja Markkuga, kes on selle koha omanikud siin ja kelle katuse all ma elada saan ja selle eest neile ka üüri maksan. Pärit on nad hoopis Lõuna-Soomest ja siia tulnud alles kuus aastat tagasi ja hakates siin koos oma poja ja pojanaisega restorani pidama. Riitta on köögipealik ja tõeline matroon, kelle sõna kehtib ja maksab, Markku aga selline muhe vana, kes armastab rääkida ja lugusid pajatada ning kelle peal on kogu majapidamine, mis peamiselt seisneb lumekoristuses, sest seda tuleb siin kogu aeg lisaks ja lõppu veel ei paista niipea. Paar aastat tagasi oli lumi uuesti maha tulnud 6. juunil.

Üleeile kostiski allkorruselt Markku karuhäälne hüüatus “Urrrrmas! Tule alla! Ega sa ei maga?” No ei maganud ma kell 22.30 veel midagi ja kui ikka tööandja kutsub, siis tuleb minna. Kolm kuud on möödunud ja ega ma neil polnudki niimoodi külas käinud, et lausa lauda kutsutakse. Laual oli šampanjapudel ja ohtralt juustu. Kohal oli ka köögikolleeg Saila ning siis selgus ka kutsumise põhjus. Nimelt algas Markkul 1. veebruarist pensionipõli ja seda taheti ehtsa šampanjaga tähistada. No tähistasime siis. Püüdsin küll alkoholist keelduda aga no ei õnnestunud. Seda nad teadsid juba ennegi, et ma ei joo, aga seekord polnud pääsu ja pealegi tahtis Markku kangesti näha, et mis siis juhtub kui mind täis joota. Endamisi mõtlesin, et seda sa küll näha ei taha kui ma ennast rihmaks või nukuks joon ja peale nii pikka kaine olemist pole just palju vaja. Vaikselt veeretati juttu, Markku sai taaskord jõuda oma juttudega sinna kui ta 1980. aastal 2 kuud Iraagis tööl oli. Selle kolme kuu jooksul oleme päris mitmeid kordi koos veetnud küll autos, saunas või kohvitassi taga ja iga jumala kord lipsab see Iraagi teema taas sisse. Ju see on siis tema jaoks oluline. Kuna algas Iraani-Iraagi sõda, siis olid nad sunnitud sealt lahkuma ja töötamise aeg jäi lühikeseks. Juttu aga jätkub siiani. Kuna mis sellest šampanjapudelist neljale ikka jätkus, siis otsustas Markku, et nüüd on vaja keldrist lisa tuua. Nimelt on neil maja all veinikelder, kus hoitakse kallemaid veine, mida restoranis müüakse. Muidugi tõstis matroon selle peale hülgekisa, et pole sulle midagi rohkem vaja ja aitab nüüd küll ja need on seal nii kallid veinid pealegi. Markku aga oma jonni ei jätnud ja nii ta sealt keldrist siis 2013. aasta Brunelloga naaseski, väites ise, et võttis kõige odavama ja maksab selle restoranile oma esimesest pensionist kinni. Magtroon ainult puhises ja pööritas silmi selle peale. Lahti nööbiti seegi pudel. Kuna matroon loobus, siis valati seda kolmele välja ja minagi ei tohtinud keelduda. Tiksusime siis vaikselt edasi. Rääkisime nõukogude ajast Eestis, nende ja minu mälestustest. Huvitav oli. Ühel hetkel aga pani Markku klaasi lauale, vaatas mulle otsa ja küsis tõsise näoga, et mida ma neist arvan? Olin veidi hämmelduses ja tumm. Mis mõttes arvan? Miks ma peaks neist üldse midagi arvama? Ahmisin õhku ja rääkisin heast elukohavalikust, puhtast ja vaiksest loodusest. See vastus Markkule ei meeldinud. Mida ma NEIST arvan? No normaalsed, lihtsad ja tavalised inimesed on. Ütlesin, et Markku meeldiks mulle isana ja mul oleks väga hea meel kui mul oleks selline isa olnud nagu tema, sest mul pole isadega eriti vedanud, sest bioloogiline isa oli joodik ja ema uus mees lihtsalt kuri ja ennasttäis inimene, keda ma kartsin (vihkasin) esimesest hetkest peale kui ma teda üldse nägin. Ju see vastus sobis ja meeldis ning edasi liikus jutt muudele radadele. Nii see kell üle südaöö saigi ja Markku esimene ametlik pensionipäev alanud. Pensioni suurusest saladust ei tehtud ja see on 1140 eurot, millele pidi mõne aasta pärast lisanduma veel veidi rahvapensioni osa. Ise nad kirusid küll, et teed 40 aastat tööd ja saad nii vähe. Soomes on see tõesti vähe, Eestis lubaks see päris normaalse äraelamise. Kartsin küll, et hommik saabub koos krabulaga (pohmelliga) kuid õnneks mitte. Järgmisel päeval kui olin kella neljast töö lõpetanud ja oma apartementi jõudnud, kostis taas allkorruselt: “Urrrrrrmas! Kohvile ja koogile!” Jälle! Mis nüüd? Selgus hoopis, et perenaisel oli nimepäev ja millegipärast on see soomlastel olulisemgi kui sünnipäev. Karjala pirukad munavõiga olid head, krevetirull veel parem ja omatehtud tort lausa väga hästi õnnestunud. Seekord suutsin veinist loobuda ja oma karsket joont säilitada. Samuti saledat joont, sest ilmselgelt olen kaalus kõvasti alla võtnud, sest püksirihmad on viimases augus ja kui samas tempos jätkan, siis pean hakkama rihmale auke juurde tegema, aga see on ju ainult hea.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s