Hildur Sokk – imekokk!

Muidugi mäletate te Sojuzmultfilmis loodud Karlssoni multikast Hildur Sokku, kes oli imekokk ja kelle häbematult kallites kuklites peaks olema tunduvalt enam kaneeli”. Aga vot minul on just selline siin majasokk siin ka päriselt olemas. Ja mida enam ma seda pilti vaatan, seda rohkem ta seda multikatüüpi meenutab. Seda nii heas kui halvas. Nii iseloomult kui ka välimuselt. Samas on ta minu tööandja, köögipealik ja ülemus, mina aga iseloomuga, maksimalist ja idealist. Nii me ükspäev siis karvupidi kokku läksime, sest meil on erinev taust, iseloom, distsipliin, arusaamad korrast ja puhtusest ning tehnoloogiast. Selleks, et minusse kogunenud laviin valla päästa, oli vaja vaid väikest koolibri tiivaliigutust teisel pool maakera. Selleks tiivaliigutuseks sai – biskviittainas! Ma ei oskavat seda teha. Kuna mul oli vaja biskviittainast teha ja seda on alati tehtud lihtsa retsepti järgi, et 1 muna, 1 supilusikatäis suhkrut ja supilusikatäis jahu, grammike soola ja veidi küpsetuspulbrit. Sel moel ma seda tegema hakkasingi ning samal ajal saatmas mind Majasoku karm pilk. Olles lisanud vahustatud munadele suhkru, algas kööginurgas jube krigin: “Mida sa teed?” “Biskviittainast magustoidu jaoks” “Seda ei tehta nii!” “Miks ei tehta, ma olen seda aastakümneid nii teinud” “Sina oled võib-olla teinud aga SOOMES nii ei tehta” “Mismoodi siis SOOMES biskviittainast tehakse?” Siis võttis Majasokk kolm klaasi ja näitas, et esimesse klaasi lüüakse munad lahti ja siis teise ja kolmandasse klaasi pannakse sama munade nivoo järgi suhkrut ja jahu. Tule taevas appi! Kuna ma olin juba 4 muna massi suhkru oma äranägemise järgi ära pannud, siis ei saanud ma enam tema metoodikat kasutada ja jätkasin omal viisil, saatmas Majasoku kullipilk ja vihane puhin. “Sa ikka üldse ei kuula mis ma sulle räägin” “Ei kuula jah, sest ma ei hakka ometi seda ära viskama” “Siin köögis tehakse nii nagu mina ütlen!” Siis sai minu mõõt täis. Ladusin välja kõik mida ma asjast arvan ja seda väga viisakate soomekeelsete sõnadega, sest ebaviisakaid sõnu mulle Tallinna Pedagoogilises Instituudi soome keele kursusel ei õpetatud. Seal õppisin ma astmevaheldust. Vastu kuulsin ikka seda, et siin köögis tehakse kõike nii nagu seda on alati tehtud ja just nii nagu tema ütleb. Ahah! Viimases sõnadepurskes andsin teada, et kuna ülehomme on kuu viimane päev, siis see on ühtlasi ka minu viimane tööpäev siin ja ma sõidan minema. Siis saabus vaikus. Mina tegin oma tainast edasi ja mis lõpptulemusena õnnestus suurepäraselt. Äraminekut mõtlesin ma tõsiselt. Need asjad, mis puudutasid toorainet, selle pidevat puudumist, ettevalmistuste tegemist, prügi ja musti nõusid, ei olnud mitte mingi minu kapriis vaid üldine töökorraldamatus ja puudutavad otseselt tema tegematajätmisi. Siis tuli lõuna, tehti töötajatele süüa, millest ma keeldusin. Isu puudus. Laua ääres istus kogu perekond: peasüüdlane Riitta, muhe Markku ja nende poeg ja minia. Vesteldi vaikselt. Töö läks edasi. Majasokk oli nagu ta oli ja kõik oli nii nagu poleks midagi juhtunud. Minagi rahunesin maha ja mõtlesin selle üle, et mis edasi saab. Õhtul tuli minu juurde Markku, kes oli tulnud appi nõusid pesema. Ta olevat kuulnud, et ma tahtvat ära minna. Siis me rääkisime. Elust, naistest ja nende iseloomust. Majasokust ja tema iseloomust. Sain teada, et enne mind on kolmel aastal olnud kolm erinevat inimest. Esimese olevat Majasokk kohe minema saatnud, kuna ei olevat üldse sobinud, teine oli ise kuu aja pärast minema läinud ja eelmisel aastal olevat poiss nii haigeks jäänud, et ei saanud enam veebruarist enam töötada. Päris muljetavaldav juhtum. Markku palus mul mõelda. Ma siis mõtlesin. Ühel hetkel olime koos Majasokuga kõrvuti pliidi ääres, kumbki oma poti taga. Alustasin vestlust. Tema naeratas. Tõdesin, et oleme mõlemad kaks kõva kivi ja meie jaoks jääb see köök väikeseks. Vastuseks tuli, et eks temagi pole just kõige parema loomuga. Ta saavat aru ka sellest, et mul pole kerge tulla võõrasse kööki, teha uusi asju, olla võõra rahva ja keele keskel. Ja üleüldse, kas ma ikka saan kõigest aru mis mulle soome keeles räägitakse. Muidugi ei saa 100% aru! Muidugi on sõnu, mida ma ei tea ja palusin, et minuga räägitaks ikka kirjakeelt. Lubas! Vabandasin, et üle keesin. Tema ütles, et siin köögis tehakse asju ainult nii nagu neid on alati tehtud. Mina lubasin, et ma enam ise ei mõtle ja teen kõike just täpselt nii nagu vaid tema ütleb. See ise mittemõtlemine tundus talle meeldivat. Sisimas lubasin, et ma enam ei muretse asjade pärast mida ma muuta ei saa. Kui ikka lillkapsast ei ole, siis ei ole ja minu muretsemine ja vandumine seda kohale ka ei too. Pole enam minu mure! Edasised paar tundi möödusid konstruktiivses üksteisemõistmise õhkkonnas. Otsustasin jääda! Ütlesin ka Markkule, et me rääksime Riittaga ja ma jään. Edasine jahmatas mind: Markku võttis mul ümbert kinni ja kallistas. Tema, Markku, selline tõsine ja mehine soome mees. Ju see vastus oli tema jaoks oluline. Minu jaoks ka. Tundsin kuidas mulle klomp kurku tõusis ja silmad märjaks läksid. Polaaröö ja kaamos olid tõesti nüüd läbi saanud. Edasi tuli juba see, mis eelmises Urrrrmase! postituses juhtus. Me hakkasime suhtlema! Päike hakkas paistma! Tekkis tunne, nagu mul oleks nüüd oma soome perekond. Ma hakkasin tundma, et ma armastan seda maad ja rahvast!

One thought on “Hildur Sokk – imekokk!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s