Rahvaste Paabel

Enne siiasõitu oli mul mingil arusaamatul põhjusel eelarvamus, et Lapimaal elavad ainult soomlased. Ja ehk saamid. Laplane olevat negatiivse varjundiga sõna ja sellega saame nimetada ei tohiks. Samuti oli mul millegipärast ettekujutus, et saamid on sellised tõmmumad ja pilusilmsemad kui soomlased ja eestlased. Vale puha! Saamid näevad välja nagu täitsa tavalised soomlased ja eestlased. Ikkagi ju soomeugrimugrilased! Tegelikult arvasingi, et mind ümbritsevad igal pool sellised rahulikud ja aeglase loomuga soomlased, kuid tegelik pilt on hoopis midagi muud. Seda eriti teenindusvaldkonnas, sest nende inimeste puhul on tegemist paiksete inimestega, tänavapildis aga on turistid ning see teeb pildi veelgi kirjumaks.

Kõigepealt jäävad teenindajatena silma aasia päritolu inimesed. Olen kohanud neid nii toidupoodides kui söögikohtades. Eks neidki ole eri rahvusi, aga eurooplasena on väga raske, kui mitte võimatu, vahet teha hiinlasel, jaapanlasel, korealasel, vietnamlasel, indoneeslasel, tail jne. Seda muidugi senikaua kuni nad vait on. Keelehuvilisena suudan eristada mandariini keelt jaapani keelest ja korea keelt tai keelest. Sellega ka eristamine lõpeb. Teenindajatena aga räägivad kõik muidugi soome keelt. Eile aga jäi silma-kõrva eriline rahvuste kooslus ühes söögikohas. Lihtsalt tuli tahtmine pitsat süüa, kuna põdra- ja poroliha järjepidev maitsmine-söömine tüütab pikapeale ära ja nii ma selle teekonna külakeskusesse ette võtsingi. Tellimuse võttis vastu aasia päritolu tütarlaps, kelle vahetas hiljem välja inglise keelt rääkiv heledajuukseline tütarlaps. Inglise keelt rääkis ta ühe oma soomlasest kolleegiga köögist. Köögis toimetas kokana selline kolmekümnendates meesterahvas, kes mulle pitsa valmistas ja selle lauda tõi. Hiljem aga vastas see kokapoiss telefonile ja rääkis – sulaselges läti keeles! See tekitas minus muidugi huvi temaga lähemalt suhelda ja tuttavaks saada, aga kuna ta askeldas köögis ja kogu aeg rahvas liikus, siis ei tekkinud sellist momenti, et temaga veidi suhelda. Ehk kunagi edaspidi. Pitsa oli muidugi üüratu, kolmele oleks jagunud.

Mõni aeg tagasi kohtasin Ivalo supermarketis venelannast kassapidajat, kes suhtles vabalt kassalindile oma paarkümmend liitrist nõudepesuvahendit ladunud vene perekonnaga vene keeles. Mida need venelased selle üüratu kogusega, millega oleks kogu Venemaa nõud saanud korraga puhtaks pesta, teha kavatsesid, jäi selgusetuks. Venemaa piir asub siit umbes 30 kilomeetri kaugusel ja Vene numbriga autosid liigub päris palju. Nagu siin elab ka üks Andrei oma perekonnaga ja peab mootorkelgubisnesit. Andrei soome keelt ei räägi, ehkki on siin elanud juba 5 aastat. Tähelepanuväärne on see, et tal on pooleteiseaastane tütar, kes on Soomes sündinud ja sünnitus toimus kiirabiautos. Asi on lihtsalt selles, et lähim sünnitusvõimalus arstide hoole all on Rovaniemis, kuhu on 260 kilomeetrit. Seal on ka lähim arstiabi. Ja keegi ei kurda ega vannu. Meie restorani abielupaarist teenindajad ootavad maikuus oma perre teise lapse sündi ja ultraheli läbivaatusele sõideti samuti Rovaniemisse. Kolm tundi sõitu sinna, kolm tundi tagasi ja kohapealgi ju kulus ehk veidi aega. Seega üks tubli tööpäev. Eestis aga tõusis kole lärm selle üle, et Valgast ja Põlvast peab nüüd Tartusse sõitma sünnitama. Siin sõidetakse pea 300 km ja nii need lapsed seal kiirabiautos sünnivadki. Eks ta ju veider ole, kuid ma ei kuulnud kurtmist, et Soome riik oma inimestest ei hooli ja nii kaugele sõitma peab. Eesti mõistes siis Võrust Tallinnasse. Üllatav aga tõsi!

Ah jaa! Siia sobiks nüüd veel mõne päeva tagune lugu ja kokkupuude venelastega. Nimelt saabus ühel päeval lõuna paiku meie restorani korraga 10 klienti ehk 2 perekonda koos lastega. Tulid taksoga. Ja kohvritega! Ise veel imestasime, et kas kavatsevad sisse kolida. Venekeelsed. Lärmakad. Ülevoolavad ja üleolevad. Kuna istusin just parasjagu saali nurgas oma kohvitassi taga, siis sain nende suurejoonelisest saabumisest täiega osa. Tore! Ettekandja paigutas nad kenasti meie suurimasse lauda, jagas menüüd, tõi veed ja leivad. Ja siis see algas – valjuhäälne venekeelne arvustamine hindade ja menüü üle. Üks isadest ainult suutis suhelda väga algelises inglise keeles ja ettekandja oli täiega hädas. Arvustamine jätkus ikka selle üle, et “mitte kuskil ja mitte kunagi pole nad nii kõrgeid hindu näinud”, “sealiha polegi!?”, “siin pole ju mitte midagi süüa!”, “lastepraade midagi?”, “selline kõrvaline koht ja mis tase siin olla saab!” Hea on kuulata kõrvalt, kuidas seltskond naudib seda, et nende arvates keegi peale nende neist aru ei saa. Aga sai! Lõpuks tuli ettekandja ja palus, et ma teda aitaksin. Võtsin põlle eest, läksin laua juurde ja tervitasin vene keeles. Hetkega saabus vaikus. Kümme paari suuri silmi. Üllatus. Leebumine. Tuli välja, et nad on teel lennujaama ja otsustasid enne süüa. Lootsin küll, et tegu on rikaste vene turistidega ja tellimus tuleb korralik, kuid paraku piirdus tellimus vaid suppidega kõigile ja kahe praega, kummalegi perekonnale siis üks praad. Küsisin neilt, et kust nad tulevad ja sain vastuseks, et Krimmist. Jätan siinkohal poliitilise avalduse selle kohta, et mida ma arvan Krimmi kuulumisest Venemaa koosseisu, enda teada. Muidugi järgnes nende poolt küsimus minu vene keele oskuse kohta, millele sain vastata, et olen Eestist. Sellele järgnes repliik: “No muidugi, endine Nõukogude Liit”. Mina läksin kööki neile süüa tegema ja saalis oli peale seda suhteliselt vaikne ja rahulik. Algne bravuur oli raugenud. Hiljem sain teada, et kokale oli jäetud ka 10 eurot jootraha. Ju siis meeldis, see kõrvaline koht kõrgete hindadega. Samas arvestades Venemaa keskmist palka ca 500€, siis võib tõesti 40€ maksev praad päris kallis tunduda. Arusaadav, et võtab vanduma.

Samal õhtul aga soovis üks hallipäine Itaaliast, Bolognast, pärit härrasmeest minuga kohtuda ja isiklikult toidu eest tänada. Olevat olnud bellissimo ja magnifico. Olin kohmetu ja võtsin kiiduavaldused vastu. Samas on nüüd tema telefonis koos minuga tehtud selfi. Minu rahakotis aga 40€ jootraha. Samas pean tunnistama, et selline tunnustus on meeldiv ja paneb uskuma, et inimene on aus. Ja see ongi ju kokatöö eesmärk – inimestele rahuldust pakkuda. Kõigile! Sõltumata nende rahvusest ja päritolust. Mind väga huvitab, et kust meie sööjad pärit on ja kuidas neile meeldib ning kuidas rahule jäävad. Pool aega on veel ees, et seda nautida.

Laanilan Kievari söögisaal

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s