Kaamose lõpp.

Heipparalla! Olen nüüd mitmeid päevi vakka olnud ja mitte ridagi pole kirjutanud, aga selleks on olnud mitmeid põhjuseid ja nüüd siis kõigest järgemööda.

Ametlikult lõpeb kaamos ehk polaaröö siin piirkonnas homme 7. jaanuaril. Nimelt on polaaröö seda pikem mida lähemal olla poolusele. Homme aga on siinkandis siis see päev kui päike ennast taas silmapiiri kohalt veidike juba paista laseb ja kohalikud seda lähima kõrgema mäe otsa vaatama ja tähistama lähevad. Minu kaamos lõppes aga juba 30. detsembril kui minu päike, abikaasa Laidi, mulle külla saabus. Ärevus selle sündmuse puhul oli suur, mis siin salata. Pealegi ei tulnud ta üksi, vaid koos minu “õe” Tiinaga 🙂 Koristasin korterit, pesin põrandat, paigutasin mööblit ringi ja käisin perenaiselt voodiriideid juurde küsimas. Selleks kõigeks oli mul graafikus vaba päev ja aega piisavalt, sest Finnairi lend Tallinnast läbi Helsingi Ivalosse pidi maanduma õhtul kell kümme. Aga loomulikult see lend hilines nagu kõik Finnairi lennud siia lennuväljale. Millegipärast nad mitte ei jõua graafikujärgselt kunagi kohale. Enne jõudsin veel Ivalo suurimas toidupoes toidukraami osta ning mõtlesin tulijatele ka 5,5% vahuveini pakkuda, kuna see on maksimaalne lubatud kangusega kraam, mida väljaspool Alko viinapoodi osta saab. Kassas aga võeti see mul käest ära, kuna kell oli 21.10 ja alkoholi müüakse siin riigis kella 21ni. Kassapoiss vuristas selle lause, mis sisaldas teavet kellaajast, alkoholist ja Soome Vabariigi seadusest mulle inglise keeles nagu päheõpitult ette, sest ega soomlane ju enam sellisel kellaajal napsi osta ja seega siis ka selline keelevalik. Samas kannan ma aga suure Norra lipuga Itaalia firma Napapijri tutimütsi, mis võib inimesed arvama panna, et ju ma siis soomlane pole. Seega peaks ostma põhjapõdra ja suure kirjaga FINLAND mütsi. Muuseas, kes mäletab veel aastakümnetetagust väga moekat suusamütsi kirjaga KARHU, siis sellist nägin peas toidupoe transamehel, kes kastidest pudeleid riiulile ladus. Vot see oli nostalgialaks! Tol ajal mul sellist mütsi polnud, sest polnud lihtsalt selliseid tutvusi, sidemeid ega välismaal elavaid sugulasi. Alkoholiga seoses aga siia siis kohe veel üks lugu. Nimelt leppisime Laidiga kokku, et nad ostavad Helsingi lennujaamast vana-aastaõhtuks pudeli vahuveini. Aga – isegi närimiskummi ei saanud nad sealt osta, sest Soome siselendude piletiga ei müüda sellest poest MITTE MIDAGI! Pakud inimestele raha ja nad lihtsalt ei võta vastu. Vot nii hästi elavad! 🙂 Seega olid inimestel küll omad plaanid, aga jumal itsitas selle peale pihku. Tühja neist asjadest! Inimesed on olulised! Ja kohal nad olidki! Minu Laidi! Oleme koos olnud juba pikki aastaid ja mis päädib sellega, et tähistame sel aastal juba hõbepulmi. Kas just tähistame, aga vähemalt abiellumisest saab 25 aastat. Nii pikka teineteisest lahusolekut kui see praegune, pole meil aga olnud. Õnnelik olin ma igatahes. Isegi töölt kojutulek on palju rõõmsam kui tead, et keegi ees ootab, kellega on koos tore ja lahe olla.

Algul oli küll mõte, et rendin meile lennujaamast auto, kuid õnneks mõtteks see jäigi. Laenasin peremehelt tema KIA ja vaja oli seda vaid selleks, et kaks korda lennujaamas käia, kuhu on edasi-tagasi 60 kilomeetrit. Kõik muu on aga siin jalutuskäigu kaugusel. Saariselkä külani on 2 kilomeetrit ja see on väga mõnus jalutuskäik. Ka kõik võimalikud kohalikud turismiobjektid on jalgsi võimalik ära vaadata ja mis saab olla veel paremat kui karge õhk, puhas lumi ja mõnus jalutuskäik korraga. Autojuhid on üliviisakad, sest veidi tuleb siit metsa vahelt, külast eemal, ka mööda maanteeserva liigelda ja kõik möödasõitjad aeglustavad ja teevad suure kaare jalakäijatest möödudes. Maanteel ei ole liiva ega soola ja kõik on ülipuhas. Osal maanteest on lubatud piirkiiruseks 100 km tunnis, kuid ma üle 80-ne eriti ei riski sõita, sest põhjapõdrad võivad igal hetkel teele lennata, nagu mul juba paar korda juhtunud on. Siis nad lihtsalt seisavad teel ja vahivad niisama. Üksi nad ei liigu, ikka karjakaupa.

Ja siis saabus 31. detsember. Tegime turismi, kõndisime 13 kilomeetrit ja lõppeks see ei tundunudki liiga palju olevat. Parasjagu. Õhtust sõime restoranis, kus ma ise kokkan ja päris hea oli tunda ennast teenindatava rollis seekord. Söök oli hea, mis sest et kastmest oli sinep puudu, kuna pikkade pühadega oli see otsa saanud. Meeldiva üllatusena tuli aga arve. Arvasin küll, et ju oma töötajale ikka mingi allahindlus tuleb ja tasuta lõunaid pole olemas, kuid 50% ületas kõik ootused. Vahva! Ja siis läksime sauna, kus me ka uue aasta vastu võtsime. Saunas, Soomes soome saunas! Midagi uut ja teistmoodi. Ilma ülesöömise, televiisorita, liigse alkoholita, vaikuses. Mitte ainsatki pauku ega raketti, ilma milleta Eestis jääks nagu uus aasta saabumata. Absoluutselt positiivne kogemus! Kas me jäime millestki ilma? Ma ei usu! Jäime ilma kõrvulukustavast lärmist, pohmellist, kohutavast täiskõhutundest ja teleka ees lösutamisest. Seekord niimoodi. Jaanuari esimestel päevadel tuli meeldiva üllatusena ka see, et pole seda tüütut headuutaastat! soovimist. Olin küll juba selleks valmis, kuid ma ei kuulnud siin seda kordagi kuskil nende päevade sees. Samas ei näidanud ma ka ise seda initsiatiivi üles, et kõiki vastutulijaid kallistada ja seda va headuutaastat! soovida ning see oli pigem kergendus. Tuleb ta nagunii ja mõtetes soovin niigi kõigile, et neil see uus, ja ka kõik järgnevad aastad, head tuleksid.

Mida nägime ja kus käisime, sellest juba järgmises postituses.

Selfie Laidi ja porodega

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s