Pühadevahe!

Pühad on läbi!!! Õnneks! Nüüd saab hakata jaanipäeva ootama, kuna kaks tähtsat tähist meil ju aastas on – jõulud ja jaanipäev. Mõni ootab ka sünnipäeva, mina mitte. Kuna pühad on pikad ja mõnede õnnelike jaoks kestavad veel uue aasta esimeste päevadeni, siis ei kirjutanud ka mina midagi, sest restoranis oli tööd piisavalt palju ja kes see ikka pere ja jõultralli kõrvalt internetis olla maldab ja miskit veel lugeda viitsib. Nii ka mina. Mina ka! Pühadevahe on nüüd käes! Minu vanaema ikka ütles: “Pühadevahe!”, kui miski üllatas või ehmatas. Tänapäeval pole seda väljendit enam eriti kuulda olnud.

Mis siis vahepeal ka juhtunud on? Meie restoran on olnud päevade kaupa broneeringutega täidetud, rahvas liigub ja vahepeal on tunne, et ma pole mitte Soomes vaid sattunud kuskile Kagu-Aasiasse, sest te ei kujuta ette kui palju on selliseid hiinlasevälimusega inimesi. Käisin ükspäev Saariselkä K-marketis ja ka see oli hiinlaste moodi inimesi täis, samuti tänavad, bussipeatuses oli paarkümmend kohvritega sellist. Hiinlased on rikkaks saanud. Nimetagem siis kõiki sealtkandist tulnuid sellise ühise nimetajaga, sest ega peale vaadates aru saa, et mis rahvusest inimestega parasjagu tegu on ja ega see ole ka tähtis. Mul ei ole midagi nende vastu ja kunde on kunde ning on ju tore kui inimesed saavad ringi rännata, aga huvitaks neid siis kohalik köök ja söök. Mitte sugugi! Oleme iga nädal paarile sellisele grupile süüa pakkunud ja ikka riisi ja rebitud sealiha või kanakoiba, sest kohalik köök neid ei huvita. Või ei maitse. Alati on neil kaasas ka omad maitseainepurgikesed, millest siis toit seal sisalduvaga üle valatakse. Ja pakikestele on peale trükitud 4 piprakauna. Seega on tegu ikka tõsise tuleneelajate kraamiga ja minu meelest ei ole siis ka enam oluline millele sa selle tulepasta peale kallasid, sest lõpuks maitseb kõik ühtemoodi tuliselt. Ma küll ei tahaks näiteks Balile sõites verivorsti ja hapukapsast süüa, sest minu kodumaal seda süüakse ja ma tahan seda sealgi saada ja olgu aga olla. Üks Indoneeslaste grupp juhtus 24. detsembri õhtul ka soome traditsioonilisele jõuluõhtusöögile (perinteinen suomalainen joulupöydä) Saal oli broneeritud ja osad inimesed ootejärjekorraski, et kui äkki mõni inimene tulemata jätab. Ja siis need indoneeslased – küsisid riisi! Riisi me neile tõesti keetma ei hakanud. Rootsi laual oli umbes 50 eri rooga ja siis nad küsivad riisi. Erinevad lihad, kalad, kalkun, aedviljaroad kuid neile ei maitse miski. Kakaod telliti. 17 klaasi. See neile maitses. Ah jaa! Liudadelt ei võetud viile ja palasid mitte seal juures olnud lusikate-kahvlitega vaid ikka sõrmedega. Kui nii, siis nii. Sellised muljed siis jõulusöömingust.

Õnneks on see nüüd möödas! Oli ikka väga raske mõelda sellele, et kuskil kaugel kodus on kogu mu perekond koos ja mina ei saagi nendega olla. Samas ei ole ma kunagi väga “jõulu-usku” olnud. Ka kuusk tuli meie koju siis kui poisid väikesed olid ja sellest rõõmu tundsid, kuid nüüd jääb meie jõulukuusk metsa kasvama. Samas minu lapsepõlves peeti alati jõule ja ma ei mäleta, et seda väga paksude kardinate taga salaja tehtud oleks. Ka jõuluvana käis alati ja Uno Uiga abikaasa Endla tuli jõuluõhtul alati kõigepealt üksi, sest Unol olevat auto kuskil katki läinud ja ju ta ka kohe varsti tuleb. No ja siis vahepeal käsiski jõuluvana ära ja siis tuli lõpuks ka Uno, kelle auto olevat lumehanges kinni olnud. Nüüd on mõlemad juba teispoolsuses ja peavad seal koos jõule. Toredad inimesed olid!

Nüüd aitab! Halast ja jõuludest! Õnneks hakkab päev pikemaks minema ja kaugel see kevadki enam on. Polaaröö veel kestab ja päike silmapiiri kohalt üles ei kerki, seega on kogu aeg selline hämar olek. Lund on ohtralt, suusarajad ja -nõlvad on avatud, lennukid voorivad Ivalo lennuväljale ja toovad hordide kaupa turiste, praegu peamiselt Suurbritanniast, uuel aastal oodatakse juba rohkem sakslasi, prantslasi ja hispaanlasi.

Heipparalla! Olge terved ja ärge rakettide peale raha kulutage, annetage see raha pigem neile, kellel seda vaja on – lastele, loomadele, sest nemad ennast ise aidata ei saa, küll saame aga meie, suured ja tugevad täiskasvanud neile toeks ja abiks olla. ‘

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s