Postimehest ja uudistest

Tegin Postimehe portaali lahti ja esimese suure pealkirjana vaatab vastu:”Mitu korda päevas kallistab Jüri Ratas oma naist” Olin siiani arvanud, et Postimees on tõsine väljaanne ja pidasin sellest ka, paberlehe aastakümneid tellijana, väga lugu, aga nüüd pole neil Õhtulehega enam mingit vahet ja otsus uuest aastast väljaannet enam mitte tellida, on ennast igati õigustanud. Kes teab, mitu korda siis Jüri Ratas ikkagi oma naist päevas kallistab? See võiks olla edaspidi suisa kuskil mälumängu küsimuseks ja entsüklopeediassegi sisse trükitud. Kooliski peaks seda lastele juba maast-madalast teada andma. See lihtsalt ON nii oluline!

Tundub, et Eestis on liiga palju ajakirjandust ja ajakirjanikke. Kõik tahavad väga kirjutada, avaldatud saada, mis on ka arusaadav, sest see on nende töö ja raha on ju elamiseks vaja. Uudiseid ja inimesi aga paraku ei ole, millega iga päev täita kümneid lehekülgi ajalehes, tund-poolteist televisioonis ja kümneid minuteid raadios. Siis aga hakatakse tootma ise nö uudiseid ülalmainitud teemal. Imetakse välja, mõeldakse kokku, tuhnitakse inimeste eraelus, ehkki me ise oleme nii avalikud ja koorime ennast nii alasti kui me seda just ise tahame. Ja ju siis Jüri Ratas tahtis ennast alukate väele koorida. (Ah jaa, ükspäev ta ju oligi kuskil pildil, mingi kolme kutiga, ujukate väel.) Alati saab ju ajakirjanikule vastata, et sellele küsimusele ma ei vasta ja võtame järgmise. Seepeale teeb aga lugupeetud ajakirjanik omad järeldused ja kirjutabki näiteks, et Jüri Ratase kooselu oma naisega ikka vist hästi ei suju, kuna ta ei vastanud kallistamisteemalisele küsimusele ja ju nad siis üldse ei kallista. Näiteks nii. Kuna tulemas on valimised, siis püütakse luua poliitikust selline inimlik kuvand, et temagi on ju inimene ja on nii nunnu ja teeb oma naisega musi-kalli. Loomulik ju! 

Eestis võiks olla üks selline riiklik üleriigiline ajaleht, mille sisu on tõsine, usutav ning millele võib kindel olla. Võib-olla võiks olla. See mõte tuli mul just praegu. Senikaua kuni Mart Kadastik Postimeest juhtis ja toimetus Tartus asus, see minuarust nii oligi, et Postimees oli tõsiseltvõetav ajaleht. Nüüd juba ammugi enam mitte. Olulist vahet pole, et kas loed Kroonikat, Õhtulehte või Postimeest – ühesugune tilu-lilu puha. Reklaam, suured pildid, kollased artiklid. Vahel harva on mingi tõsisem olukirjeldus Postimehes Villu Päärtilt. Kõik! Suur osa infost tuleb muidugi televisioonist ja internetist, mis on kiiremad kui ajaleht. Enamasti loedki järgmisel hommikul ajalehest seda, mida eelmisel õhtul teleuudistes näidati. Seega on need juba ajalehes “vanad” uudised. Minul on olnud aastakümneid lihtsalt selline rutiin, et hommikuse kohvi ja võileiva kõrvale käib trükilõhnaline Postimees. Nüüd vajutan iPadi lahti ja seal on need samad uudised, ainult ilma trükivärvi lõhnata. Elan üle! 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s