Selgitusi ja seletusi eelmise postituse juurde.

Seda lugu lihtsalt peab rääkima, sest kindlasti on teil tekkinud küsimus, et kes on see munk seal eelmises postitusel oleval pildil. Ja nagu siinoleval pildil näha, on tegu väga kaasaegse mungaga.

Lugu ise algab aga 1988. aasta algusest kui mind saadeti Nõukogude Liidu relvajõudude õppelaagrist Otaris edasi Kasahstani pealinna Almatõsse. Jätan hetkel muud huvitavad asjaolud kõrvale ja keskendun Sauliuse (saule leedu keeles “päike”)ja minu sõpruse loole. Sattusime siis “Päiksekesega” kokku ja meist said kohe suured sõbrad. Meil lihtsalt oli millest rääkida. Ja rääkida talle ka väga meeldis. Pealegi algas juba Baltimaade ärkamine ja iseseisvuse poole liikumine ja eks see oli ka meie peamine temaatika. Ka temale saadeti kodust ajalehti nagu mullegi ja siis me tegelesime peamiselt võrdlemisega, et kumb riik teeb suuremaid edusamme ja kelle trikoloori värvid on ikka ilusamad ja mida need tähendavad. Aga tegelikult tundus mulle juba siis ja tundub veel ka nüüd, et temasuguse poisi koht ei olnud kindlasti sõjaväes. Tal olid ilmselgelt sellised omadused, mis tänapäeval oleks liigitatud erivajaduste alla. Need puudutavad nii füüsilist ja vaimset poolt, kuid ju siis oli Nõukogude Liidul vajadus igasuguse kahuriliha järele nii suur, et kõlbasid kõik, kes vähegi püsti seista suutsid. Kuna tahan keskenduda praegu pigem Sauliuse loole, on siiski huvitav märkida, et need 15 poissi, kes sinna konkreetsesse väiksesse sõjaväe töökotta kokku saadeti, oli vähemalt pooltel üks väike häda küljes – nimelt enurees e voodissekusemine une ajal. Ma igaks juhuks märgin siin ära, et mul antud diagnoos puudus. Huvitav oli ka see, et enamusel neist, kes sel põhjusel sinna saadeti, kadus see väike viga koheselt peale kohalesaabumist. Mäletan vaid, et üks kasahh põdes oma enureesi kuni lõpuni välja, ülejäänud…. olid võibolla lihtsalt simulandid, et kergema elu peale pääseda.

Ja nii me siis sõbrustasime. Oli ka veel meil teinegi leedukas, Auridas, aga temaga vahetasime me selle pea kahe aasta jooksul vaid 2 lauset. Sauliusel on 3 venda, kellest vanim oli juba siis preester, teine õppis preestriks seminaris, kolmas vend oli sportlane ja kõige noorem neist juhtus siis minuga koos sõjaväkke. Märksõnaks  on siin muidugi katoliiklus. See hakkaski nüüd oma rolli mängima. Nimelt elas veel tol ajal Kasahstanis palju volgasakslasi ja seetõttu oli ka oma katoliiklik kirik, kogudus ja kogukond. Ja ka klooster. Jah, just nimelt klooster, kus elasid  3 leedu naist-nunna, kes  tegelesid peamiselt misjonitööga kohaliku rahva hulgas. Ja muidugi oli levinud sinna juba info, et linna on saadetud kuulsast katoliiklaste perest pärit leedukas aega teenima. Ja muidugi oli üks nunnadest, Danute, meil varsti väeosas kohal. Laupäeva hommikul. Ja muidugi anti Sauliusele linnaluba kuni pühapäeva õhtuni ja Danute ta kaasa viiski. Ja mis tea arvate, et see ei teinud mind kadedaks? Tegi, ja kuidas veel. Ja nii mul kuidagi alateadvusest hakkas ennast lahti kerima sündmuste ahel. Ilma, et ma oleks seda kuidagi teadlikult teinud. Aga algas kõik ikka sellest, et ma mingil hetkel ennastki katoliiklaseks pidama hakkasin. Usuasjadest me Sauliusega ei rääkinud, sest tol ajal pidi seda veel salajas hoidma.  Tasakesi ja pikkamööda see teema meie vahel lahti hargnema hakkas ning lõpuks tutvustas ta mind Danutele juba kui “venda Kristuses” ja … sain minagi nendega koos kaheks päevaks linnaloa. Meie ülemus oli ukrainlane, Nikolai Dinabusrskii, mõistlik mees, kes lihtsalt oli nii lahke ja vastutulelik. Etendus algas ja kestis poolteist aastat. Missad, liturgiad, vigiiliad, palvused. Kuna jumalateenistused olid valdavalt saksakeelsed, tean siiani meie isa palvet, ole tervitatud Maarjat ja usutunnistust saksa keeles peast. Vene keeles ka. Muidugi oli vaja mul ka oma katoliiklik lugu välja mõelda, et kuidas ma usuleiges ja katoliiklusekauges Eestis sinnani jõudsin. Aga ju siis oli usutav lugu meie perekonna raskest rõhumisest kommunistliku ikke all ja katoliikluse salajashoidmisest meie perekonnas. Hiljem veetsin oma nädalavahetused juba ühe ukrainlasest katoliku preestri juures, kellele meeldis väga armulauaveini pudelite kaupa juua ja mind õpetada, sest ka minust pidi tulevikus tubli preester saama.

Nii see eluke läks. Esmaspäevast reedeni käisin ringkonnastaabis tööl, ehkki ma ei mäletagi enam, et milles mu töö täpselt seisnes. Peamiselt küll tühjas kabinetis luku taga ja kirjutuslaual magades või siis kunstniku-kaasteenija juures istudes ja lobisedes. Telefone võtsin vastu ja suunasin neid siis edasi ja mingeid suuri raamatuid täitsin mingite numbritega, mis aga kedagi ei huvitanud. Nädalavahetustel aga siis kloostris nunnade juures, kirikus või purjus preestri targutusi kuulates. Erariided olid muidugi ka, linnasaunas sai käidud ja linnaload pidin endale juba ise välja kirjutama, sest kedagi eriti ei huvitanud, et kus ma olen ja mida teen.

Koju sain 1989. aasta novembris, Saulius kuu aega hiljem. Siis me kirjutasime omavahel ja 1990. aastal sõitsin talle Leetu külla, kus mind suurejooneliselt ja pidulikult vastu võeti. Kohtusin kõigi tema vendadega, emaga, sõprade ja sugulastega ning muidugi ikka mõni missa. Siis aga tulin Eestisse tagasi, kristlusest läbiimbununa ning lasin ennast Valjala kirikus ristida ja järgmisel päeval leeritada. Varsti kirjutasin Sauliusele, et asjalood on niimoodi, et vahetasin katoliikluse luterluse  vastu ning loodetavasti see teda ei kurvasta, sest oleme ju ikka “vennad” edasi. Peale seda meie suhtlus katkes. Aastakümneteks. Aga hinges miskit ikka näris ja teda meenutas.

2016. aasta alguses hakkas see teema mind rohkem huvitama ja lõin ta nime Googlisse. Kuna ta on Leedus tuntud perekonnast ja paar luuleraamatut välja andnud, siis leidsin ta andmed ja lausa telefoninumbri. Samas sain ka teada, et ta on seminari lõpetanud, Ameerikas õppinud ning nüüd on Kretingas Frantsiskaanlaste mungakloostris. Võtsin kõne ja nii see kontakt loodud sai. 2016. aasta suvel sõitsime koos abikaasaga talle külla. Kohtusime. Käisime koos söömas ja veini joomas. Ja vein talle maitses. Väga! Eriti selline hea punane, paks ja magus Gruusia vein. Seda kulus palju. Kuna mina olin roolis, siis pidin loobuma. Lisaks tahtis ta veel selle kõige eest ise maksta, kuid minu uhkus ei lubanud sellel sündida, et munk mulle välja teeb. Ennekuulmatu! Ja rääkida talle meeldib endiselt. Keeruliselt ja filosoofiliselt. Vene keeles. Põhiliselt tema rääkis, mina kuulasin ja Laidi haigutas ja niheles kõrval, sest tema ei saanud suurt millestki aru. Nüüd oleme jõulude ajal sõnumeid vahetanud. Sõbraks pean teda ikkagi ja pealegi, kes saab kiidelda sellega, et ta sõber on munk. IMG_0255

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s