Minu inimestest

Tere taas! Kõigepealt tahan kõiki lugejaid tänada! Väga-väga suured tänud! Olen saanud hämmastavalt suure ja hinnalise tagasiside paljudelt sõpradelt küll sõnumite, kirjade ja telefonikõnede kaudu. Mul on heameel selle üle, et mul on  nii palju toetajaid. Arvasin, et kaon siia maailmalõppu, lume ja pimeduse sisse ära ning keegi ei märka ega hooligi. Õnneks on läinud vastupidi.

Mõtlesin just eile sellele, et kui olulised on siiski inimesed me ümber. Selleks, et seda mõista, tuleb neist eemale minna või ilma jääda. Paraku. Nendega koos olles on see nii tavaline ja enesestmõistetav, et seda hinnatagi ei oska. Õnneks on tänapäeval kõik inimesed, olulised inimesed, vaid hiirekliki või telefonikõne kaugusel. Seetõttu on maailm muutunud väiksemaks ja kiiremaks. 30 aastat tagasi oli hoopis teistmoodi. Meenub lugu. Järgmine.

Kuna tol ajal oli ka tavaline traadi otsas olev telefon haruldane, siis selleks, et kellegagi kokku saada, tuli lihtsalt see inimene üles otsida. Kõige lihtsam oli lihtsalt külla minna. Mõeldud tehtud! Mina elasin Tartus Tammelinnas ja minu parim sõber, pinginaaber Janek, Tähtvere linnajaos.  Suvine aeg, igav hakkas, vaja kokku saada. Kammisin seitli sirgeks, panin parimad riided selga ja bussipeatusse. Tol ajal ei olnud bussiaegade graafikut. Või oli? Igatahes ei mäleta. Lihtsalt läksid bussipeatusesse ja ootasid kuni buss tuli. Ja siis ta tuli. Sõitsin sellega Tartu kesklinna, kuhu kõik Tartu linna bussiliinid kokku tulid. Siis ootasin jälle, et istuda järgmisele bussile, mis mind Tähtverre sõidutaks. Tuli seegi ja kohale ma sain. Bussipeatusest oli ka Janeki koduni omajagu maad ning lõpuks olingi ukse taga. Uksekell. Janeki ema tuleb uksele. Tervitame. Küsimusele, et kas Janek on kodus, vastab ema Ene, et Janekit pole kodus. Ahah! Olevat kas Ervini või Raivo juurde läinud. Selge siis! Nägemist! Ümberpöörd ja tuldud teed tagasi. Ja nii see käis. Hiljem juba tutvusin ja sõbrunesin Janeki õega, kellega siis sai aega veedetud kui Janekit just kodus polnud. Siis ei läinud vähemalt ettevõetud teekond päris tühja. Aga see on juba hoopis teine lugu. Ja kogu see ettevõtmine võis aega võtta oma paar tundi kui jälle koju tagasi jõudsin. Ma ei olnud pahane, kurb, ega solvunud. See lihtsalt oli nii ja kuidagi teisiti ei saanudki olla. Muud võimalust lihtsalt polnud. Eks järgmisel päeval sai uuele katsele mindud. Keegi ei pahandanud kellegagi, nagu tänapäeval, kui juba vastu võtmata telefonikõne tekitab kärsitust ja paksu pahandust, sest just siis ja sellel hetkel oli vaja just see suhteliselt ebaoluline asi edasi öelda, mis ei kannatanud minutitki ootamist. Ja tüli algas! Selline lihtne seik elust ja ajast ja aja mõiste muutumisest.

Olen viimase paari päeva jooksul mõistnud ka seda, et selle blogi (päevaraamatu) kirjutamine mõjub kui teraapia. Seda eelkõige endale. See, et seda loevad ka teised inimesed, on juba lisaväärtus ja puhas rõõm. Ise ma aga saan ennast kirjutamise kaudu välja elada, sest tekivad emotsioonid, mis kogunevad ja kogunevad ja kogunevad… Korraga on see emotsioonide karikas pilgeni täis, aga üle ääre ka ei saa minna ja siis on vaja see kuidagi tühjaks saada. Esimestel nädalatel proovisin muusika, filmide ja lugemisega ennast maha laadida. See ei õnnestunud, sest romantikuna vaatasin romantilisi armastusfilme, kuulatsin romantilist muusikat ja siis lihtsalt töinasin. Koduigatsus tappis, enesehaletsus lämmatas ja kõik tundus vale. Kindlasti küsib nüüd keegi, et aga miks sa napsi ei võtnud? Sellepärast ei võtnud, et oma viimase koguse alkoholi jõin selle aasta 20. augustil, peale seda mitte piiskagi. Ei tunne puudust ega vajadust. Kirjutamine on eesmärk. Kirjutamine on vahend, nagu ventiil, mille kaudu üleliigne emotsionaalne aur välja lasta ja see tundub õige. Julgen tunnistada, et kirjutamise mõte on mul meeles mõlkunud juba aastaid. Vahel on lihtsalt tunne, et mul on mida inimestele öelda. Minu inimestele. Ka kõigile teistele. Ka see olukord, milles olin kuu aega tagasi ja millest oma esimestes postitustes kirjutasin, on möödas. Asi polegi nii hull ja läheb paremaks. No ja muidugi, täna oli esimene palgapäev! Eestis peaksin töötama 4 kuud, et selline summa oma pangaarvele saada. Tundub, et ma saan palka selle eest, et ma käin restorani köögis veidi süüa tegemas ja samas on see ka mu hobi, seega kokku puhas rõõm. Lisaks muretu elu, puhas õhk, ilus loodus. Tundub, et elu on lill! Aga puudu on inimesed, minu inimesed! Otsene suhtlus, küünarnukitunne. Aga küll see tuleb!

Soomlased on ka ju toredad. Rahulikud. Liigagi rahulikud. Tundub, et emotsioonid on neil kuskil sügaval, kui sealgi. Kõik on sõbralikud, naeratavad, leplikud. Üks minuvanune köögikolleeg küsis just mõni päev tagasi, et kas ma vannun ka vahel? Eks ma oma sisimas omaette ikka olen vandunud, sest ikka on ju midagi mis vanduma paneb. Eks ma siis vastasin, et eks võib ette tulla küll, et ma näiteks “türa!” ütlen. Siis pidin muidugi talle tõlkima, et mida see sõna tähendab. Soomlastel on aga see “vittu!” täiesti tavaline sidesõna, mida kasutavad kõik, sõltumata soost või vanusest, valimata kohta, aega või seltskonda. Aga neist juba kindlasti edaspidi pikemalt ja põhjalikumalt. Ükspäev. 

2 thoughts on “Minu inimestest

  1. Ma mõtlesin, et mis sa teed seal lapimaal 🙂

    Mine suusatama, kui igav on. Ideaalsema kohta selleks on raske leida 😉

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s